Kuu Shamanka

Mõtisklusi elust siin ja sealpool piiri

VOLBRIÖÖ – Walpurgisnacht / Beltane / Floralia

Tänapäeval tavaline inimene ei tea tegelikult algset tähendust, tavaliste inimeste hulgas on tuntud see Volbriöö nõidade pidutsemise ja lustimise tähe all, midagi pahelist, mida oleks tore siiski salaja teha, sinna juurde ka kõike muud mis muidu justkui keelatud. Volbriööl oleks nagu kõik see lubatud…mis muidu on tabu !

Teatmeteosed (“Eesti entsüklopeedia”) ütlevad meile Walpurgise kohta, “et ta olnud Anglosaksi kuningatütar ja abtiss, kes kuulutati pühakuks 1. mail, seetõttu liitus nimepäevaga hulk germaani paganlikke kevadepüha kombeid. Germaani rahvail on üldiselt levinud arvamus, et 1. mai öösel sõidavad eriti nõiamoorid teatavaile kohtadele kuraditega pidutsema, mille tõkestamiseks pidavat süüdatama tulesid ja suurt müra tehtama.
Uuem EE lisab, et Walpurgis elas umbes aastail 710-779 ja et nõiad sõitsid luua või soku seljas. Peo nimi on eesti keelde jõudes lokspäriks moondunud. ”

Tegelikult oli aga KÕIK vastupidi, ennem olid Paganlikud kombed, kuhu kristlased juurde kleepisid oma Pühakud, kombed ja pahelise ja hirmutavad legendid, nimetasid paganaid pahelisteks nõidadeks ja kõiki algupäraseid kombeid nimetaid nõidade sabatiteks, vanad jumalad nimetati saatanaks ja püüdsid neid pidustusi keelata ja igati halvustad ning veenda maarahvast, et see igati halb ja moraalitu tegeviis maarahva hulgas on.

Kas pole irooniline, et tegelikult läks just kõik vastupidi, sellest said tõeliselt ihaldatud lustimispäev, mida Kirik on korduvalt püüdnud rahva kommetest välja juurida. Kahjuks sai kirik hakkama küll sellega, et algsed tavad ja kombed osaliselt hääbusid, vanad jumalad kustusid rahva mälust aga asemele tuli nõiad ja kuratlik Sabat. Kuigi tänapäeval üha uuesti Beltlane tõtsab pead euroopas, aga siiski uueaja wannabe wiccade joomispeona, nagu näiteks Beltane Fire Festival jne.

Aga Walpurgis polnud nõid, vaid kristlik-katoliiklaste pühak. Tema pühakupäev on hoopis 25. veebruaril, 1. maiga seostub seepärast, et sel päeval kuulutati ta pühakuks. Sündinud umbes 710 Inglismaal saksi pealiku tütrena, pühakute Willibaldi ja Winebaldi õde. Pühitseti nunnaks, läks Saksamaale kristlust levitama, sai Heidenheimi kaksikkloostri naistepoole abtissiks. Suri 779. Maetud Eichstadti.

Walpurgis nimetati ka võlukunsti/maagia/nõidumise eest kaitsjaks, kes suutis nõidade ja maagide tegevust segada, tegelikult on sellest katoliiklasest nunnast saanud hoopis kaasaja nõidade-wiccade patroon – milline iroonia. Ka Saksamaal on Walpurgis kevadejumalanna, keda Saksamaal laialdaselt austati.

Aga tegelik Walpurgisnacht tähendus, nagu juba kirjutasin, algselt aga oli hoopis Keltlaste püha Beltlane
beltane__the_maypole_by_brightstone-d3cria1 (1).jpg

Keldid pühitseti esimest maid Beltane nime all. Eelmisel õhtul — keltidel algas uus päev õhtul — kustutati kõik tuled. Kui tõusis päike, süütasid inimesed künkatippudel ja hiiepuude all maituled, et tervitada suve saabumist ja elu uuenemist. Loomad lasti karjamaale ja jumalatelt paluti neile kaitset.

Beltane ajal on värav teise ilma pärani. See tähistab kevade üleminekut suveks ja tähendab tõlgituna „helendavat valgust”. Pühendatud on see tähtpäev keltide valgusjumalale „Beldurile” või „Baalile”, tema vaste põhjala mütoloogias on aas „Baldur” või „Baldr”. Selle püha elemendiks on tuli, mis peab eemal hoidma haigusi ning on üldine puhastuse ja maipuu sümbol, mis fallose sümbolina tähistab viljakust ja assotsieerub põhjamaise ilmapuu Yggrasiliga.

Keskajaks oli sellele Inglismaa armastatuimale pühale lisandunud uusi kombeid. Mehed ja naised veetsid ööd kohalikus metsas lilli ja õitsvaid oksi korjates, et tervitada koos päikesetõusuga mai saabumist. Paganluse ajal tegid germaanlased sel ööl tuld, et talvekülm, eriti öökülmad lõplikult ära põletada…

Kristlik kirik nägi selles paganlikus kevadpühas Saatana kummardamise ööd ja muutis tähtpäeva nime Waldburgi öö.

Kõikjal vohas ebamoraalsus, kirjutab puritaan Philip Stubbes usulises traktaadis ”The Anatomy of Abuses”. Pidutsejad püstitasid küla keskele meiupuu, mille ümber kogu päev tantsiti ja mänge mängiti. Stubbes viitab sellele kui ”vastikule ebajumalakummardamisele”. Rahvas valis pidustuste juhtijaks maikrahvinna ja sageli ka maikrahvi. Ka Euroopa teistes paikades olid meiupuud ja maikrahvinnad üldtuntud.
Mis oli sellise maipühakombestiku tähendus? ”Encyclopædia Britannica” selgitab: ”Algselt oli selliste riituste eesmärgiks kindlustada hea viljasaak ning ka kariloomade ja inimeste viljakus, ent üldiselt jäi see tähendus tasapisi tagaplaanile, nii et neist riitustest said pelgalt populaarsed peokombed.”

Protestandi reformaatorid üritasid selliseid nende hinnangu järgi paganlikke pühi välja juurida. Kalvinistlikul Šotimaal keelustati maipüha aastal 1555. Puritaanide ülekaaluga Inglise parlament keelustas maipüha aastal 1644. Ajutiselt vabariiklikul Inglismaal olid maipüha ”liiderlikud kombed” põlu all. Ent aastal 1660 taastati koos monarhiaga ka maipüha.

Meiupuu kui viljakuse sümbol

Meiupuu on meilgi tuntud aga nüüd peamiselt Jaanipäeva sümbolina. Ka Skandinaavais siisk on Meiupuu tänapäeval kui jaanipeo sümbol. Tegemist on taimepärgadega ehitud viljakusmaagilise ehtega külaplatsil, (Beltlase meiepuu aga lintidega, jaanipäeva rõngastega) mis püstitatakse jaanipeol. Seitsmevärvilised riideribad ja taimevanikud võetakse maha järgmisel jaanipeol. Meiupuu ehted peavad seal püsima kogu aasta. Kui meil on jaanipidu seotud tulemaagiaga ja peo kõrghetk on jaaniöö, siis põhjamaalastel on meiupuu püstitamine päevane sündmus ja küla tugevate meeste auküsimus. Meiupuu vanikud põimitakse puu ristikujulise telje külge, telje otstesse kinnitatakse ringikujulised vanikud. Ring sümboliseerib sõrmust või sõlge. Kogu rituaalse tseremoonia tagamõte on ikka „liidu” sõlmimine. Võib öelda ka abieluliidu või maa ning vee liidu sõlmimine. Samuti süüdatakse suuri lõkkeid, mille ümber tantsitakse hea õnne nimel ja haiguste eemale peletamiseks. Võidakse jätta haldjatele andameid.

Mujal maailmas
Muistses Roomas langesid maikuu esimesele päevale kevade ja lillede jumalanna Flora auks korraldatavad pidustused – Floralia. See oli laulu, tantsu ja lilleparaadide aeg. Erilist rõõmu pakkus see pidustus rooma lõbutüdrukutele, sest nad pidasid Florat oma patrooniks.

Aga Eestis…
Muistsel ajal vanarahvas, kes kõike teadis, oli see päev vilja külvi alguse päev ja suvise ilmastiku ennustamise päev. Ilmselt sama, mis germaanlastel, arvatavasti oli ka meil, maarahva omad jumalad ja kevade kummardamise riitused omal ajal…

Katoliiklased suutsid sellele lihtsalt oma pühakud-kombed-kurjad nõiad külge pookida ka meile. Tegelikult nimetati vanade jumalate kummardamine Saatana kummardamiseks ja maarahvas aga lihtsalt pahelisteks paganateks ja nõidadeks. Kuigi oleme ka siiski nõiarahvas aga ei midagi pahelist, nagu tänapäeval mulje on jäänud.

Loksperi kristlik legend mõjutas ka Eesti kultuuripärandit.

Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni. Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu “kunste” valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal.

Loksperil käiakse Eestis pidutsemas mõnes üksikus paigas, lagendikul, metsas, 17. sajandi nõiaprotsesside andmetel ka jaanipäeval Sinimäel. Viimane kujutelm on lähedane 17. sajandist tuntud saksa pärimusele Blocksbergi mäel peetavast nõidade peost.

Blocksbergi peeti surnute asupaigaks – mis on metsik, ligipääsmatu, pilvesse peitunud mäetipp). 19. ja 20. sajandi pärimuses on säilinud vana hingerännukujutelm, kuid seos surnutekultuse ja kuradiga enamasti puudub.

Loksberil käivad meil enamasti peremehed (erinevalt Lääne-Euroopast, kus loksperilised on reeglina naised, kes püüavad noori tüdrukuid kaasa meelitada, või siis kõrgema sotsiaalse staatusega isikud), terved nõidade perekonnad. Nende käigud tulevad avalikuks sulase või harvem tüdruku, mõnikord ka juhusliku teelise või soldati vahendusel, kes uudishimust kordab pererahva maagilisi võtteid ja satub sedasi taevasse mõõgaga vehklema või muidu kohatusse olukorda.

Seevastu valiti keskaegsetes Eesti linnades, nii nagu ka mujal Euroopas, 1. mail maikrahvi ja -krahvinnat. Sel puhul toimusid pidustused, kus pakuti sööki-jooki ning korraldati võistlusi; üks traditsiooniline üritus oli ammulaskmine, mida kutsuti papagoilaskmiseks. Loomulikult kombed tulid peenema rahvaga mujalt euroopast.

Eesti rahvad kombed…
Kevadpühade saabumine tähistas kevade lõplikku võitu talve üle, kõige halva eemalepeletamiseks kaasnes tuletegemine (maituli), kellade helistamine, lärmitsemine ja muud rituaalid. Lõkked tehti ainult maapinnale (näiteks: jaanituli tehti posti otsa).
Mail alguses soovitatakse kaunvilja külvata ning kartulid maha panna. Kullamaal teatakse, et kevadpüha toob pääsukesed.

Töölispüha

Euroopa väljarändajad viisid maipüha kombed uutesse maadesse kaasa, nii et mõningad nende järglastest peavad maipüha ka tänapäeval traditsioonilisel viisil. Kuid paljudes maades on 1. mai või sellele järgnev esimene esmaspäev praegu lihtsalt töölispüha.
Lisa kommentaar »

Halloween / Samhain / Mardipäev – Hingedeaeg / Kekri

Mis on tegelikult Halloweeni taga ? Kas see on ikka uus ja meile mõistmatu, võõras ja arusaamatu Ameerika maa komme, mida meil ei kõlba pidada ja tähistada ?

Aga tegelikult on tegemist algselt Keltide-Iirlaste Surnute jumala Samhain’i pidustustega (Iiri Oiche Samhain ) mis tähendab eesti keeles suve lõppu. See, et nemad on algupärase unustanud, on sügavalt nende probleem. Sama kurb, et soomlane ei tea enam, mis on Kekri.

Eestimaal vastavad sellele Mihklipäev, kui ka hingedepäev ja Mardipäev – teatavasti on neil palju soojem kliima, et alles nüüd lõpetatati sügistööd ja algas Hingede aeg. Ka hingedeaed pole kuupäevaliselt meilgi kirja pandud, aga siiski kirjade järgi peetakse hingedepäeva 2.novembris. Ja seegi on justkui kristlik püha – 2. novembril on puhastustules viibivate hingede päev, commemoratio animarum. Rääkigu nad kirikus, mis tahavad – ka see on vanarahvalt üle võetud.

Vanarahvas peab hingedepäeva alguseks aga aega, kui sügisel vajub udu maha, niiske uduloor põldude peal kutsub hinged kohale… Seega on meil lihtsalt hingede aeg.. Ju kristlased nagu alati, torkasid selle paganlikule ajale.

Hingedeaeg kõige laiemas mõistes ulatus mihklipäevast (29.09) mardipäevani(10.11), see ongi just raagus ja kõle sügisaeg, kus lehed on langenud, kuid lund veel pole. Vanasõnagi ütleb, et hinged tulid vankritega, kuid läksid regedega. Ka novembri rahvapärane nimetus kooljakuu viitab sellele, analoogne on soomlaste marraskuu. Hingedeaja peamine dateering ongi «enne mardipäeva».

Meil eestlastel on kombeks hingede päeval pigem hingata ja elada sissepoole, rahus ja omakeski, aga kas see ka nii on alati olnud, seda ei oska keegi öelda.

Keldid

Meile teada Halloween’i juured ulatuvad koguni eelkristlikusse aega, mil Suurbritanniat ja Iirimaad asustasid muistsed keldid. Keldid, kes kasutasid kuukalendrit, jaotasid aasta kaheks aastaajaks — pimedaks talveks ja valgeks suveks. Täiskuu ajal, mis oli kõige lähemal 1. novembrile, tähistasid keldid püha, mille nimi oli samhain, mis tähendab ’suve lõppu’.*

Keltide aasta alguspüha tähistati suve lõpus, mil saak oli koristatud ning kariloomad karjamaalt ulualla toodud. Keldid arvasid, et siis kui päevad lühenevad, tuleb päikesele mitmesuguste riituste ja ohvritega uut jõudu anda. Vana aasta lõpus kustutati kõik tuled, sümboliseerimaks selle surma, ning uue aasta algust pühitseti pühade lõkete süütamisega ja kõik kogukonna liikmed võtsid neist lõketest sütt, et oma kodus uuesti koldesse tuli süüdata.

Arvati, et samhain’i ajal avaneb eesriie, mis lahutab inimesi üleloomulikust maailmast, ning head ja kurjad vaimud uitavad siis mööda maad ringi. Surnute hingi usuti pöörduvat koju tagasi, mistõttu neile pandi välja toitu ja jooki, et neid lepitada ja õnnetust eemal hoida.

1. nov oli Celtide Uue aasta esimene päev !

Samhain
31. oktoober Jumal sureb, et taas sündida (Jumalanna poolt) Yule ajal. On tähtsaim sabat, nõidade uusaasta. Samhaini ajal meenutatakse lahkunuid lähedasi.

Yule ehk talvine pööripäev 21. detsember, Jumalanna sünnitab Jumala.

Imbolc 2. veebruar Jumalanna taastub sünnitusest, Jumal on väike poiss.

Ostara ehk Kevadine Pööripäev 21. märts. Jumal on sirgumas meheks.

Beltane 1. mai Jumalast on saanud mees, kes armub Jumalannasse. Jumalanna jääb Jumalast rasedaks.

Litha ehk Suvine Pööripäev 22. juuni Jumalanna ja Jumala vägi on kõrgpunktis. (Meil ju Leedo)

Lughnasadh 1. August Esmased teraviljad on lõigatud. Jumal on muutumas nõrgemaks.

Mabon ehk Sügisene Pööripäev 21. september Jumala elupäevad on jõudmas lõpule.

Sumerite Päikesejumal UTU e. Šamaš ja Lug

Sumeri päikesejumal Utu oli pimeduse ja kurjuse vaenlane, kes ajas tõved minema oma tiibades peituva ravijõuga. Ta oli ka õiglusejumal. Hiljem sai ta nimeks Šamaš, mis tähendab akadi keeles päikest

Keldi valguse- ja päikesejumal Lug oli üks väheseid keldi jumalaid, keda austati Iirimaast kuni Hispaaniani. Tema nimi tähendab tõlkes ‘särav’. Lug oli sõdalane, võlur ja kõigi käsitööde valitseja. Keltidele sümboliseeris tuli päikest. Nad pühitsesid aastaaegade vaheldumist nelja suur pidustusega. Neist tähtsamad tseremooniad olid samhain ja beltine, millega tähistati talve ja suve tulekut. Ülejäänud kaks – imbolc ja lugnasad – korraldati veebruaris ja augustis.

Ka skandinaavlastel olid sellised pühad ja neilgi oli tähtsaim talve alguse tähistamine, mis kestis mitu päeva. Seda nimetati talveööde pidustusteks. Antiikautorite kirjutistes on juttu keldi pidustustest, eriti samhainiga seotud viljakusriitustest ja inimohverdustest. Jumal Teutatese auks ohvreid uputati ja Taranise lepitamiseks põletati neid korvides


Eesti rahvausundis hingesandid

Mulgimaalt on andmeid ka hingesantidest, kes olnud valgesse riietatud ja käinud perest peresse, rääkimisest hoiduti, hoopis vinguti ja uluti – ühesõnaga häälitsusedki viitasid vaimude imiteerimisele. Nemadki küsinud süüa, nii nagu hingele kohane. Seega polnud nad mardisantide-kadrisantide sarnaselt lõbusad.

Võrreldes soome ja karjala kekritaride või köüritäridega, kes tundmatuiks ning koledaiks maskeerituna lapsi hirmutasid ning läti tsiganitega, kes perest peresse naljatamas ning mõistatamas käisid, on Viljandimaa hinged sellistena üsna omanäolised.

taitavat497

kekri- ja nuuttipukit

Hingedeaeg Soomes ja mujal

Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mis oli algselt seotud lõikuspidustustega, kuid mille tavad meenutavad ka eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva traditsioone. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu kekritaridena või köüritäridena..

http://blog.kansanperinne.net/2009/11/kekri-vainajainpalvelus-muinaisilla.html

Niistä myöhemmin kirjaanpannuista tiedoista ja muistoista, joita Kekrin viettämisestä on säilynyt, käy helposti selville, että se on ollut vuoden suurimpia juhlia. Monessa laulussa ja sananlaskussa on aina nykyisiin aikoihin asti säilynyt muisto tämän juhlan runsasvaraisesta vietosta”

Sen viettotavat taas epäämättä todistavat, että yli koko maan on tämän juhlan tarkoituksena henkien vastaanottaminen ja ravitseminen, ja sen lisäksi selkenee muutamista tiedoista, että nämä henget, Kekrittäret, Kekrin hönttämät, Keijuset, Tontut, Intikat y. m. olivat tuonelaisia ja manalaisia, s. o. vainajain henkiä.

Kekrin oli siis Soome aasta suurim püha.

Slaavi rahvaste sügisene esivanemate austamise päev on 26. X (sellele eelnev laupäev), sama tähtpäeva pühitsevad kirde-eestlased, vadjalased ja karjalased.

 

Eesti Mihklipäev, Soome Kekri, keltide Samhain

Aga miks mina arvan, et Soomlaste Kekri oli sama päev nagu Keltide Samhain. Esiteks on ka Shamain aasta viimane päev, lõpetatakse karja ja põllutööd ja peetakse suuri pidustusi – umbes nagu Eestis Mihkilpäeva (varem oli see alles oktoobri keskel, oli ju kalendri liigutamine 20.sajandi alguses, u 13 päeva tagasi, ühesõnaga ennem oli see 13. oktoober ja nüüd 29.september) ja Hingede/Mardipäeva vaheline pidustus. Seega kõik oli ajaliselt üsna samal ajal.

Ka soomlaste Kekri oli aasta viimane päev… Nimelt Shamain on Keltide surnute jumal, ja vana aasta ööl ta sureb ja sünnib Jumalannana, algab Keltide uus aasta – 1 november. Üsna palju sarnaseid jooni.

Mart – Mardus 

Lisaks vaataks, kust pärineb see sõna Maridepäev:

mardus, marras, marrus, margus, mardushing (eesti), matroni (vadja)- kannatusi kuulutav vaimu hääl, õnnetuse kuulutaja, õnnetus, surma kuulutaja – käskjalg, mõnikord ka surm.

Osaliselt samastatav kodukäija ja kummitusega.

Oskar Looritsa arvates tuletub putukate üldnimetus mardikas soomeugrilisest surnunimetusest mardus. Mardikas on nn. hingeloom. Hingeloom läheb liikvele siis, kui inimene magab: magaja suust võib lisaks liblikale tulla välja ka lihtsalt sitikas, mesilane, kärbes, parm, sipelgas, ämblik, lepatriinu, samuti ihulind, ussike, hiireke, sisalik, konn; teatakse ka elulutikat (Simuna), eluritsikat (Karksi), enge-putukat (Saarde, Häädemeeste), henge-liblikat (Vastseliina). Algselt võinud hingeloomaks olla vahest isegi mõni pärisloom, hunt ja karu. „Kes ihulindu enese ihu sees veel tunneb, see elab kolm aastat veel sest ajast julgesti” (Kärla). Ihulind on konkreetse olendi kuju omandanud inimese hing.

Ürgne sõnatüvi mar tähendab ‘mees, isane’; ‘inimene’ (vrd babüloonia mar – poeg, tähenduses inimese poeg, s.o inimene; vrd vanaindia martåh ‘inimene, surelik’; vanairaani martas; vrd marid, merjalased, mordvalased, udmurdid). Eesti mardikuud novembrit nimetatakse meil ka hingedekuuks (lutsidel hing-aigu-kuu); soomlastel esineb see ametlikult marraskuu nime all.

Mardipäeva mardikultus seondub tõenäoliselt mardusega. Marduseks ehk marraseks arvatakse algselt nimetatud lihtsalt surnut, hiljemini surnu või varsti sureva inimese hinge, kes end kehast eraldi näidates surma ennustab: „Vanarahva usu järele käia igal inimesel kas surma eeli ehk surma peale vaim väljas. Headel enne surma, pahadel peale surma. Vaimu, mis enne surma käib väljas, nimetatakse mardus, seda mis peale surma käib, kodukäijaks” (Kadrina).

Kreutzwald mäletab veel marduse kiljatust metsas. „Kalevipoja” sissejuhatuses kirjutab ta: „Kuulin Mardust kiljatamas, / Laane nurgas nuttemassa, / Metsa kaisus kaebamassa.” Marduse kisendamine on esivanemate kutse, s.o muistsete meeste hääl metsas, s.o vaimu hääl metsas, kes vaiksel õhtul endise aja häda ja ahastuse üle kaebab.

Vanemad rahvajutud pajatavad, et kui marras külas oli, tuli öösi hall mees sepapatta kirstunaelu taguma. Mardust ei tohi vaadata, jääd pimedaks.

Mardus, mardushing, viirastus on kinnijäänud esivanem. Hinged, keda mingil põhjusel siin ilmas kinni on ja harilikult seotud mingi kohaga. Võisid käia naise juures seda vägistamas. Selline naine võis sünnitada mardusest kretiine, soerdeid, vigaseid, tarkasid küürakaid, kurjategijaid (sünnilt kurjategijad). Neil võisid olla saba, rohkem kui 2 jalga ja 2 kätt, soomustes või lauskarvased, mis ei seganud neil olla ülimalt targad ja võimsad. Ka selline naine jäi soerdina kinni. Nad on väga väekad, pingutuseta valitsesid/käsutasid teisi hingi. Neil tuli kõik nagu iseenesest, harjutusi tegemata. Kuid nad olid siiski kindlasti kinnijääjad ja seda ka nende järglased. Eluringe ringlevad nad mana ringis või jäid soerditeks, kohahingedeks, kohaperemeesteks. Mardused ja manahinged kardavad igasuguseid kõlavaid helisid, kõiki pille. (Sass)

Marruse räsitud loom on vaevatud, nagu palavikus. Marrused liiguvad öösiti.
Meil on november Hingedekuu, Soomes – Marraskuu.

Simunapäev 28. oktoober

Väga ammustel aegadel arvati juba simunapäev olema hingedeaja lõpuks (hiljem nihkus hingedeaja lõpp mardipäevale 10.11.).

Rahvakalendris väga vähetuntud püha, mille kohta on üldtuntud ilmavanasõna, mis märgib maa ja vete külmumist: Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.

Vanemates trükistes on simunapäeva nimetatud hingedeaja lõpuks.

Lätlaste kombestikus kuulub hingedele toidu panemine simunapäevale (28. X), hingedeaja dateeringud on varieeruvad nagu eestlastelgi, ilmneb samasugune tendents ühtlustuda novembrikuu esimestele päevadele.3

Ka Kristlastel on see seotud suremisega – Apostlite Siimoni ja Juudas Tadeuse surmapäev

Mõlemad apostlid (1. sajand) jutlustasid Pärsias, hukati koos ja neid mälestatakse alati koos. 6.-7. sajandil toodi nende säilmed Rooma. Anglikaanid kujutavad Juudast laeva ja Siimonit kalaga. Juudast peetakse lootusetute juhtumite patrooniks, atribuut on rist või saag, ta on ka puuraiujate patroon.

Vormeli Simun sillad ehitäb mardile maale tulla tuntust Eesti põhjarannikul saabki ilmselt seletada põhjanaabrite traditsiooni reministsentsiga. Seevastu kõneleb Võrumaa kagunukas paiknev levikuala vastu Läti piiri kultuurisuhetest lõunanaabritega. Lätis on, nagu Soomeski, simunapäeva kohta märksa enam teavet kui Eestis. Simunapäeva eelõhtul on hingedele toitu välja pandud. Söömakutsumine ning kostitatavate ärasaatmine olid peremehe ja perenaise ülesandeks. Kui toit jäi puutumata, oldi mures, et hinged ei jäänud rahule. Pererahvas asus sööma alles pärast hingede ärasaatmist. (Šmits III, 1940: 1666–1667; Šmits IV, 1940: 1960.)

Lõunanaabrite tugevamate traditsioonide mõjuga saab ilmselt seletada meiegi simunapäeva-vanasõna lokaliseerumist Hargla, Rõuge ja Vastse liina khk. Kolmas sillutamisvormeli levikupiirkond nii vanasõna- kui laulužanris jääb eesti hingedeaja-traditsiooni dominantalale Mulgimaal ja Tartumaal. Jääb veel lisada, et F. J. Wiedemanni (1876: 371) teatel kannab hinge-kuu või hingede-kuu nimetust ajavahemik 29. septembrist 28. oktoobrini (seega mihklipäevast simunapäevani).

Uskumusi veel:

Usuti, et hinged saavad just sel’ päeval mööda vastvalminud ja habrast jääsilda üle vee oma paikadesse ära rännata. Selle päeva olevat hinged lahkumiseks valinud just seepärast, et see simunapäevane jääkirmetis veel nii noor ja õrn on – siis pole hingedel tarvis karta, et keegi uudishimulik siit maailmast neile teisele poole salaja järgi hiilib.

Küll aga võtsid noored neiud Simunapäeval ette teekonna ojade ja jõgede äärde, et simunapäeval paigaletarduva vee pinnalt oma tulevase kaasa peegeldust leida.
Ja ikka hõbedat pidi veevaimudele selle kena pildi eest kingiks viima.
Tüdrukud teadsid, et kui antav hõbedatükk läbi selle kerge jääkirmetise niimoodi vette kukub, et ainult kukkumiskohale pisike avaus sisse tuleb ja vetepind muul moel häirituks ei saa, siis on veel eriti suurt ja pikka õnne oodata ja kõik sellel ööl nähtavad uned pidavat täiesti tõeks saama.

Vanarahvas uskus, et simunapäeval ei tohi karja välja ajada isegi kui ilmapoolest oleks saanud. Räägiti, et Siim jäätab üksiti koos muude vetega lehmade piima ka ära ja siis esimeseks jõulupühaks on piima majast läinud.

 

Kuu ja Päikesekalener

 Uus aasta kui selline tuli alles palju hiljem meie maale, ennem oli ju Kuukalender, päikesekalender tuli ju tegelikult üsna hiljuti kasutusele, mingi 18 algul

Ja veel enne seda oli ju 5 päevane nädal. Arvatavasti ka soomlastel, seega 31.jaanuar kui selline tuli alles päikese kalendriga ja VANA JA ÕIGE aastavahetus oli päikese kalendri järgi  31.10. Seega mitte üldse talvisel pööripäeval, kui päevad hakkasid pikemaks muutuma. Aastavahetus polnud isegi mitte sügisesel pööripäeval, vaid aasta lõppes lihtsalt aasta oluliste põllutööega.

Luukerede tants Mehhikos

Mehhikos tähistatakse 1.-2. novembril Surnute Päev. Traditsioon on alguse saanud asteekide festivalist, mis oli pühendatud nende jumalanna Mictecacihuatl’ile, kes oli allmaailma ja surmajärgse elu valitseja. 1. november on lastele pühendatud, mida kutsutakse ka Süütute Päevaks või Väikeste Inglite Päevaks.  2. november on pigem täiskasvanud lahkunute ja üldisemalt kõigi surnute päev.

Selleks, et lahkunud hinged end hästi vastu võetuna tunneksid, on kodudesse püstitatud väiksed altarid, mida kaunistavad küünlad, pealuud, oranžid saialilled ja paberist voldikud, millel on kujutatud tantsivaid luukeresid. Kindlasti on seal ka erinevad joogid ja söögid. Väga populaarsed on luukere- ja pealuukujulised maiustused, erinevad puuviljad, koogid ja leib. Leib on spetsiaalselt Surnute Päevaks küpsetatud ning seda kaunistavad kondi ja pisara motiivid, mis siis viitavad otseselt lahkunutele ning kurbusele.

Sellel päeval külastatakse surnuaedades omaste haudu, loetakse palveid ja süüakse haudade juures. Mõnel pool Mehhikos on komme veeta omaste haudadel terve öö. Levinud on ka linnades peetavad pidustused ja rongkäigud, kus pealuumaskides, luukerekostüümides ja ka saatanaks kehastunud inimesed tantsivad ja  laulavad muusika saatel. Kärarikas ja värviküllane festival, mis on mõeldud ennekõike surnutele, pakub elavatele võimaluse veeta hästi ja lõbusalt aega.

 

Kokkuvõte

Nagu lugeda, on hingede aega peetud ja peetakse igal pool üle maailma – pigem näen rohkem pidustusi ja kärarikkaid tavasid – tundub, et vaikne hingedepäev on kas pigem kristlik tava, unustatud õige vana või ongi see eestlasele loomuses – pigem oma ette vaikselt ahjuaugus kükitada….

Ja see soomlaste Kekri on üsna huvitav. Sellest ka suur Halloweeni lembus, sest Halloween ju tuli Iirlastega ja Iirlased on Keltide järeltulijad ja selle tava neile tõid. Põhjamaades on
paljud pühad üsna sarnased…

Kasutatud kirjandus, vaata lisaks:

http://wol.jw.org/en/wol/d/r37/lp-st/102001722
http://www.folklore.ee/tagused/nr30/siimets.pd
http://www.postimees.ee/2525011/sugisohk-hingedest-udune-mttehetk
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-hingedepaev.php
http://www.telegram.ee/vaimsus/hingedepaevast-ja-hingedeajast#.Vje4N7fhCM8
http://www.looduskalender.ee/node/21687

http://www.maavald.ee/maausk/maarahva-pyhad/kooljakuu/516-hingedeaeg
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/usund/eesti/hiiemae.pdf
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg

Kuula:
https://av-01.err.ee/vaata/ma-ilm-ja-monda-ma-ilm-ja-monda-surmast-ja-hingedepaevast
http://arhiiv.err.ee/vaata/kirjandusminutid-oskar-loorits-hingedeaeg

1 kommentaar »

JÕULUD

247cda88f47dce5e7081a45f89145a47Jõul ehk Jõulud, Joulu, Juhla, Jul, Yule and Yalda.

Meile, eestlastlaste, põhjamaa inimeste jaoks on tegemist iidest ajast tuntud päikese taassünni pühaga, mida on erineval viisil tähistatud kõikide rahvasate seas, viisil mis just nende jaoks õige,  ja eri kontingentidel üle planeedi. Kuna päikest on inimene jälginud aegade algusest saadik, päikese ja kuukalender hoolikalt üles märkinud, siis teadis juba ürginimene, millal on päike talvisel pööripäeval pesas ja millal algas taas päeva pikenemine, see oli talve murdumine, võit pimeduse üle, samm suve ja külluse poole.

Kristlus ja Päikesejumal

Ikka ja veel usutakse siiralt seda legendi eestlaste seas, et Jõulud on VAID Jeesuse sünnipäeva pidu, meie niiöelda päästja tulemine, aga mida rohkem ma selle kohta uurin, seda rohkem hakkan ma mõistma, et tegelikulult pole JÕULUD mitte üldse (ALGSELT) kristlik püha, mida paljud veel arvavad. Nii nagu ma ise 10 aastat tagasi jõule ei soovinud üldse pidada oma rumaluses, sest juba siis hakkasin ma mõistma, et midagi on väga valesti selle asjaga, aga mis siis täpselt, jäi vastava kirjanduse puudumise taha kinni. Aga nüüdseks olen mõistnud, et tegelikult kristlased lihtsalt kaaperdasid selle tähtsa päeva, ehk pistsid oma päästja sündimise iidse ja väga vana paganliku ühe aasta tähtsamale päevale. Mitte lihtsalt ei kaaperdanud pööripäeva au, vaid kõikide iidsete PÄIKESEJUMALATE SÜNNIPÄEVA ! Meie inimesed aga tähistame seda endistviisi, kuna see teadmine on meie teadvuses sees, me tajume selle aja ja sündmuse tähtsust aga oleme SISU  tänu ajupesule unustanud ja asendanud uue koodiga, mis oleks aeg murda.

Päikesejuma mõistet ei maksaks võtta ka sõnasõnalt, meile arusaadaval moel, et tegemist on jumala staatusesse tõstetud olendi sünnipäevaga, vaid otsesest mõttes, PÄIKESE endaga, selle energiaga millega meid toidetakse.

Nagu teada hakati tegelikult Jeesukese sünnipäeva tähistama alles 4. sajandil. Pealegi kui sügavamalt uurida, saame teada et UT (uus testament) pole kordagi Jeesuslapsukese sünni aega täpsemalt märgitud. Pigem on netiavarustes km kaupa arutelusid selle üle, et tegelikult on see jutt otsast otsani segane ja faktilisi vigu täis. Enamasti siiski VT ja UT on lihtsalt kogumik vanu legende, pärimused on üle võetud, enda omaks tehtud ja tänu sellele üsna ebausaldusväärseks muutunud, ühesõnaga endale kogu au ja kuulus võetud – meil on päästa. Pealegi algne Jeesuse sünnipäev oli 6.01 ja tänaseni peetakse jõule 6.jaanuarini. Veel Armeenlased siiani peavad jõule 6.01.

Niisiis, kui uurida UT tekste ja tegelikust, siis näiteks jutt kolmest karjasest Petlemmas, kellele ingel teatase teada rõõmusõnumitest, siis tegelikult detsembri kuus on ka seal liiga külm, et karjaga öösel väljas olla.  Lisaks paneb mõtlema, milleks lapseootel naine keset külma võtaks ette 150 km reisi, pole usutav.

 

Minnes tagasi sõna Jõulud juurde ?

Vanadel Keltidelt jumal Yule, ehk siis tähistatakse jumalanna Yule festifali. Jumal Samhain surigi ju 31.10, et sündida jumallana Yulena 31.12.

Veel vanas Norras ja Islandil jól, nüüd jul või jol, Taanis ja Rootsis jul. Eesti keeles Jõul ja Soomlaste joulu. Seega Jõul on ühe iidse iidse jumalanna nimi, kes on Eestis unustatud, aga mujal põhjamaades veel mälus.

Iraanis on 25.12 Yalda, samamoodi tähistatakse pööripäeva, valguse võitu pimeduse üle…

Nimetus jõulud võib olla ka germaani päritoluga. Nii kandsid skandinaavlasii talvise pööripäeva pühad nimetust jõi (hjul) — s. t. ketas, anglosaksidel jälle geõl=rõõm, nali.

Skandinaavlaste julpüha kestis 12 kuni 20 päeva suurte pidustustega ja ohverdamistega. Need pidustused pidid kas hävitama surnud esivanemate hingesid, kes siis kõikjal liikusid, ja samuti taotlesid tulevase põllu- ja karjasaagi õnnestumist. Sama ajaga ühtusid ka skandinaavlaste rahu ja sigivuse jumaluse Freyr’i austamise pühad, mis kõik olid seoses päikese kulminatsiooniga ja päevade pikenemisega

Mithras – Sol InVictus – Horus – Jesus – sünnipäev on 25.12

Zoroastrianismis ehk Mazdaismis Päikesejumalat Mithras,
Indias Mithra ja Kreekas Mithras kultus. Mithra oli aarialaste jumalus, mis oli ka vedalaste juures suures lugupidamises,
Pärsias ja pärslaste kaudu levis Mithras kogu Ees-Aasias ning esimesel sajandil enne Kristust ka õhtumaal, Rooma riigi aladel, ja isegi üle selle, nii Saksamaal kui ka Skandinaavias. Tänaseni leitakse siin ja seal Saksamaal Mithra kultuse pühadusi ja reliikviaid.
Roomas “Võitmatu päike ” ehk Sol InVictus
Ristiusu algpäevil oli Mithra kultus ristiusule kardetav võistleja. Mitmed Rooma keisrid olid mithra-usulised. Eriti II ja III sajandil jõudis Mithra kultus Rooma riigis haripunktile. Selle eriti suur toetaja oli keiser Traianus.
Egiptlaste Horus (Egiptus) ..

ja Jeesus (3. sajandil ja nimetusega “Õigluse päike”) .. neil kõigil on samal päeval sõnnipäev ja neid kõiki on isegi kujutatud sarnaselt ikoonidel ja kunstis.

Neitsi 

Jeesuse sünd neitsist aga vihjab sellele, et Jeesuse sünd oli neitsi tähtkujus. Tegelikult neitsist sündimine idee on juba itsetesse legendidesse kirja pandud, ei midagi uut polnud see ka Jeesuslapsukese puhu..

Egiptlased kujutasid vastsündinud päikest isegi lapsena pildil, mis tema sünnipäeval – talvisel pööripäeval – tema kummardajatele vaatamiseks välja toodi. Kahtlemata oli see Neitsi, kes 25. detsembril poja sünnitas, võimas orientaalne [st Lähis-Ida] jumalanna, keda semiidid kutsusid Taevaseks Neitsiks või lihtsalt Taevaseks Jumalannaks; semiidi maadel oli ta üheks Astarte [inglise keeles ka Easter ehk lihavõtted] paljudest vormidest.

Pööripäev

Miks siis 25.12, mitte 21.12 ? Tegelikult on 25 käänupäev, 21-24 on pesas, ühepikkused päevad, alates 25 on päev jälle pikem.

Ahto Kaasik:

“Pööripäev kui selline on tänapäeval üle tähtsustatud. Meie rahvatraditsioonis on oluline pööriaeg, mis kestab mitu päeva. Pööriaeg algab astronoomilisel pööripäeval 21. või 22. detsembril ehk jõulukuul, ja lõpeb 25. detsembril – siis hakkab päike taas pikemalt käima, algab uus päikeseaasta. Vahepeal on päike pesas – talvises päevapesas. Jõuluaeg on päikeseaastavahetuse aeg.

Võrumaal on veel XX sajandi alguses öeldud 25. jõulukuu päeva kohta, et see on vastse ajastaja päev ehk siis uue aasta päev. See on meieni elavalt jõudnud traditsioon.

Enamik meie rahva jõulutavasid on põlised ehk siis maausulised ning pühendatud aastavahetuse hetkele, mil valmistutakse uueks aastaks. Jõulud on uue aasta seeme – see usk muudabki jõulud pühaks.”

Kingitused ja kombed ?

Näiteks Saturnaalid on Vana-Rooma pühad, mida peeti Saturnuse auks. … neid tähistati üldiste söömingute ja vastastikuste kingitustega. Saturnaalide kombed kajastuvad ristiusu jõuludes.

“Saturnaalia ajal tegid rikkad vaestele kingitusi, et austada kuldset vabaduse ajastut, mil Saturnus valitses maailma. Orjadel lubati vahetada oma isandatega kohad ja riided. Nad valisid isegi oma kuninga, kes valitses pidustuste ajal despoodina. Saturnaalia tähendas metsikut liiderdamist ja oli Paani enda vääriline festival”

“Loomulikult sattus see varase kiriku poolt tugeva tsensuuri alla ja hoolimata faktist, et Jeesus Kristus ning pühakud asendasid järk-järgult paganlikke jumalusi, peeti seda kaua aega kristliku ideaaliga täiesti kokkusobimatuks. Ometi oli see festival kaotamiseks liiga populaarne ja [katoliku] kirik andis viimaks sellele vajaliku tunnustuse, uskudes, et kui jõule ei saa alla suruda, siis tuleb neid pidada kristliku Jumala auks”

Vigala Sass on kirjutanud järgmist:

Talvine pööripäev ehk toomapäeva oli ka vaimudepäev.  Ei tohi segi ajada hinge ja vaimu. Hing ja vägi läksid hauda ning kadusid koos kehaga, aga vaim jõudis teise ilma. Vahepeal võis vaim ka natuke ringi hulkuda, olla mõni tootemloom või libahunti joosta. Talvine pööripäev ongi vaimude päev, mil esiisade vaimud tulevad koju käima, vaatama, kuidas meil läheb. Meil, eestlastel, ei olnud surma nagu kristlastel, et sured ära, tõused üles ja astud kohtu ette.

Ööl enne talvist pööripäeva detsembris pandi akendele küünlad põlema, et esivanemate vaimud oskaksid koju tulla. Kaeti laud. Laua otsa, kus eelmine peremees harilikult istus, pandi küünal ja toit. Pärast pööripäeva alustas vanarahvas suuri pidustusi. Nendele pidi puhta südamega vastu minema.

Pärast pööripäeva ärkas päike üles. Enne aasta lõppu otsiti omavahel lepitust. Kui vihamehed kogu külarahva ees ära ei tahtnud leppida, võeti asi avalikkuse ees üles. Tihti leppisid vaenupooled juba enne külakohut ära.

Eesti jõulukombed

Eesti Jõuludel/Uusaastal kui siirdeperioodil olid rahvauskumuste järgi liikvel head ja halvad haldjad, surnute hinged jm. nn. teise maailma olendid. Heade vastuvõtmiseks ja kurjade tõrjumiseks tekkis rohkesti kombeid, tõrjuti kära-müraga, tuledega jms.

Eestis on jõulud kestnud 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis Kristlikus keeles advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).

Toomapäev ja Must Toomas

Jõuluaeg algas vanasti toomapäevaga ja kestis kuni nuudipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev sinna sisse jäid. Aja jooksul kujunesid viimastest omaette pühad, aga rahvasuus kutsuti neid veel kaua aega edasi jõuludeks: vana-aastaõhtu ja uue aasta esimese päeva kohta öeldi uued jõulud, kolmekuningapäeva kohta aga kolmandad jõulud või jõulusaba.

Toomapäev 21. detsembril oli jõuluaja algus. Selleks päevaks pidid olema kõik aasta toimetused tehtud, võlad makstud ja lubadused täidetud. Majapidamises tehti suurpuhastus, isegi sauna kerisekivid pesti puhtaks. Lauad küüriti puhtaks ja magamiskottidesse pandi värsked heinad. Kõik suurem praht, mis koristamise käigus tekkis, koguti kokku ja nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei mata, siis poeb ta hauast välja ning uputab järgmisel aastal kogu majapidamise tahma ja mustuse sisse.

Jõuluvorstide valmistamine ja õlletegu kuulusid samuti toomapäeva tegemiste hulka.

Tuhkapoiss

Jõululaupäev

Toomapäevast kuni jõululaupäeva hommikuni toimus usin pühadeks valmistumine. Kõik tööd, mis polnud otseselt jõuludega seotud, olid keelatud. Selle sisse langes kogu jõuluperioodi söögi valmistamine, sest jõuluõhtust alates toite ainult soojendati.

Kõige olulisem toiming oli aga õlgede tuppa toomine. Vanemal ajal olid õled elumaja ja kiriku põrandal üldiseks jõuluaja tunnuseks, mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes Euroopa maades. Jõuluõlgede komme pärineb paganluse aegadest. Arvatakse, et see tava on seotud esivanemate kultusega, aga kuidas täpselt, pole selge.

Jõuluöö ja päikeserist

Pärast seda, kui jõululaupäeva õhtul pimedaks oli läinud, saabus aeg, kus kõik taeva- ja põrguväravad lahti olid. Kõige kindlam viis kurja vastu on olnud rist, mille algne tähendus ei tulene kristlikust ristipuust, vaid paganlikust Päikese sümbolist. Enne jõuluõhtut tehti riste igale poole, kust kurjad vaimud võisid sisse pugeda: ustele, akendele, väravale, samuti loomadele selga.

 

Esivanemate hinged

Üks kõige vanemaid ja kauem püsinud uskumusi on, et jõuluöösel tulevad esivanemate hinged koju tagasi. Seetõttu ei pandud jõuluööks ka uksi haaki ega riivi. Samuti jäeti neile sauna vesi ja vihad ning söök lauale.

Jõuluaja lõpuks oli enamasti kolmekuningapäev, saartel ja rannikul kohati ka nuudipäev (7. jaanuar). Nuudipäeval käisid noored mehed talust tallu ja lõpetasid igal pool õllevarud ehk „ajasid pühad välja“.

Ahto Kaasik – Jõulukrässid korjavad kurja kokku – üheksast erinevast puust tehtud tuli

Ahto Kaasik: “Jõuluaeg algab toomapäevast, 21. detsembrist – see on suurpuhastuse päev, sest ees ootav püha aeg nõuab puhtust eluruumides ja ka hinges. Vana aasta praht aetakse välja. Toomapäeval pannakse üles ka jõuluohutised, mida me praegu nimetame jõulueheteks või kaunistusteks. Need on kõikvõimalikud krässid, riputised, märgid.

Kõrtest, roost, lõngast, õlgedest tehtud tähekesed, kuubikud, kroonid loovad argimõistes meeleolu. Maausu mõistes on krässe mõtestatud aga ka kui ohutisi – kui kaitset loovaid esemeid, mis püüavad endasse pühal ajal kõik soovimatu: puhastavad eluruumide väge ja tekitavad inimestele turvalise tunde.

Kuna aastavahetuse aeg loob omamoodi kogu järgmist aastat, valmistab seda ette, siis on väga tähtis, et inimesed oleksid pühal ajal õigesti häälestatud, tunneksid häid mõtteid – siis on need valdavad ka eeloleval aastal ning see tuleb meeldiv ja kerge.

Et krässid koguvad endasse ka kõike negatiivset, halba väge, põletatakse krässid ja ohutised pärast jõulu ära. Suurtes linnades tehakse ju praegugi jõulukuuskedega sama: heidetakse nad suurtesse lõketesse.

Halba väge kogunud krässe pole mõistlik jätta aastaks otsaks kuhugi kapi peale uusi jõule ootama. Jah, nad on küll sageli väga ilusad ja armsad, aga nende juures on oluline ka see, et nende meisterdamine on samuti väärtus omaette. Nende riputiste tegemine valmistab inimestele rõõmu, naudingut ja seda on hea igal aastal uuesti kogeda.

Jõulukrässi taaskasutamine on nagu plastmassist jõulukuusk – ta on küll alati olemas ja teda on lihtne välja tuua, aga temaga ei kaasne seda rõõmu ja väge, mis tuleb igal aastal uue kuuse toomisega.”

Vana-aastaõhtu juurde kuulub veel üks taig – üheksast erinevast puust tehtud tuli. See on siis aasta esimene tuli: vana tuhk viiakse välja ja üheksast puuliigist, mille hulgas peab kindlasti olema kadakas ja pihlakas, tehakse ahjutuli. Vanasti, kui me elasime suitsutaredes, tuli suits muidugi tarre ja usuti, et sellel on eriline, puhastav, tervistav, õnnistav jõud.

Õhtul, kui see tuli oli ära põlenud, tehti tuhk tasaseks ja hommikul vaadati, mis jäljed on tuhale tekkinud, ning ennustati nende pealt, mis saatus peret sel aastal ees ootab. Mina seda tarkust, kuidas tuha pealt ennustada, ei valda, aga üheksapuutuld olen teinud minagi, isegi korteris – süüdanud üheksast erinevast puust pärit laastud väikese aluse peal. Suitsuanduritel õnneks käivad patareid välja, see on selline tänapäevane maausulise tarkus.”

Soomlaste ja teiste naaberrahvaste tavad

http://www.taivaannaula.org/suomenusko/suomenuskon-pyhat/tuomaan-paiva

http://www.taivaannaula.org/suomenusko/suomenuskon-pyhat/joulu

Kasutatud kirjandus

http://ekspress.delfi.ee/kuum/joulud-on-parit-kaugest-minevikust-ja-seotud-pooripaevaga?id=28101979
http://www.kubik.org/ee/Estonian/articles/Joulud%20populaarse%20puha%20huvitavad%20juured.htm
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-joulud.php
http://wol.jw.org/en/wol/d/r37/lp-st/102002885
http://www.kaarlikogudus.eu/ajakiri/sulane26.php
http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kaja19241222-1.2.35
http://www.ohtuleht.ee/407797/joulud-on-muistne-maausu-puha

Lisa kommentaar »

Kirikuküünlad – kaitsemaagia

Päris tihti kuulen ma soovitust, et kasutada kodu puhastamisel kirikust pärit küünlaid. Tahaksin natuke peatuda ka sellel teemal, miks ma seda ei ole hea teha.

Inimene võib igasuguseid asju abivajajale soovitada, näiteks paar sokku kodus ära veristada. Aitab ka, kui õigetele jumalatele need sokud ohverdada. Tuleks lihtsalt ära seletada, et sokuveristamine pole kõige mõttekam ja pikaajaliselt siiski ei toimi.Igasuguseid asju võib teha.

Tuleb arvestada maa asukoha energeetilist pilti ja maa energiaväljasid. Nii nagu kirikuküünlad ja pühavesi ehk toimib suurepäraselt vaid kristlaste kodus siis meie Eestlased(mittekristlased) peame arvestama Eestimase energiaga ja kasutama kodumaist, kui me tahame 100% kaitset saada ilma lisateta.

See selleks, aga tavaline eestlane, nagu mina ja sina võiks eelistada Eestimaist. Ärga alahinnake Selle jõudu ja väge ! Aga tegelikult sean ma ka selle väite kahtluse alla….

Lisaks on kirikutegelesed ka ise öelnud, et veel mis pühitsetud kirikus, sellel ei ole mingit väge, samamoodi nagu kirikuküünaltel.

http://www.eelk.ee/eelk_vastused/v_vastus.php?id=116

Kas kodu saab ise ka õnnistatud veega pühitseda? Kolisin just hiljuti uude korterisse ning tahaksin uut kodu ära õnnistada. Tõin Nevski katedraalist kaasa õnnistatud vett (sest sealt saab seda lihtsalt võtta), kuid ise olen luterlane. Ei taha vaimulike tülitada, saaks äkki ise?

Kõigepealt on oluline teada, et õnnistatud või pühitsetud vesi ei oma iseenesest mingit maagilist väge, vaid sellega õnnistamise puhul on tegemist eeskätt palvega ja õnnistatava usaldamisega Jumala armu hoolde.Välise märgina annab vesi tunnistust usust Jumala ja Tema Püha Vaimu puhastavasse, elustavasse ja pühitsevasse väesse, millest on osa eeskätt neil, kes Temasse usuvad ning on ristimise sakramendi kaudu veest ja Pühast Vaimust uuesti sündinud. Siinkohal võib lugeda selliseid piiblikohti nagu Jh 3:5; Mk 16:16; Tt 3:4-6; 1Pt 3:21.Pühitsetud veega piserdamine või õnnistamine, olgu selleks ristimisel tarvitatud või spetsiaalselt pühitsetud vesi, on eelkõige palvetalitus, mille puhul veel ei ole mitte maagiline, vaid eeskätt siiski sümboolne tähendus. Muidugi on väga tähtis ka see, kuidas me mõistame sõna sümboolne: kui tänapäeva arusaama järgi sümbol pigem ei ole see, mida ta kujutab, siis varasema, ka varakristliku mõtlemise seisukohalt on sümbol justnagu väline vorm või rüü, mis sisaldab või peidab endas seda, mida ta kujutab. Igal juhul peab pidama meeles, et mitte vesi ei ole see, mis pühitseb, õnnistab ja kaitseb, vaid seda teeb Jumal oma pühitseva, uuendava, puhastava ja elustava väega ning vastusena meie usaldavale palvele.Konkreetne vastus küsimusele on seega, et kahtlemata võib kristlane oma kodu palves Jumala poole õnnistada ning tarvitada selleks nii ristimärki kui pühitsetud vett, ent seejuures peab rõhk olema justnimel palvel ja usaldusel Jumala vastu, mis annavad ka veele ja ristimärgile kui välistele märkidele tõelise sisu.

Seega EESTLASED kes austavad oma Eestimaa tavasid, kombeid hoidke sellest eemale… tahate oma MAA väge, kasutage kadakat, suitseb kenasti ja saab abi ! Kirikuküünaltest ja pühitsetust veest te abi ei saa.

Lisa kommentaar »

Hing ja vaim (vana tekst)

Panen siia ka ühe oma vanema teksti. Alg tekst 7-8 a tagasi ja siis aasta tagasi umbes kirjutasin kokku. Nüüd palju uusi ideid loomulikult, palju asju olen juurde õppinud ja enda jaoks ümber mõtestanud. Eks me õpi iga päev midagi uut, jäigad ideed on vaid arengut pärsivad tegurid, pole mõtet hoida kinni õpitust vaid õppida iga päev midagi uut..et areneda… Parandan seda veidi ja lisan nurksulgudesse niiöeldi parandusi. Kaldkriipsude vahele panen teksti, milles ma väga kindel enam pole.

***

Kui inimene sünnib, siis saab ta füüsilise keha, et läbi selle kogeda maailma ja õppida selles elamist läbi füüsilise aspekti. Sündida võib palju kordi siia või mujale maailmadesse [iga järgnev sünd eeldab, et teadvuse tase on kõrgem]

Hing

Hing on inimese erinevad osad (hingeosad), ülesanded elus, mida arendada ja kogeda, et edasi minna, hing annab ülesande eluks. Hing on selleks, et koguda infot, seda töödelda ning salvestada eluajal. Hing ei kao, kui inimene füüsiliselt sureb, vaid saab üheks kõiksusega, energiaga, mis meid ümbritseb.

Hing on ka tunnetuslik pool. Kui hing on tervik, on inimene tugev ja suudab käia kindlalt oma rada, ilma et pidevalt sealt kõrvale astuks või komistaks. Arenenuma hingega inimene suudab mõista enamerinevad aspekte ja näha probleeme erinevate nurkade alt. Mida vähem arenenud hing, seda vähem saab ta asjadest aru, [võtab kõike pinnapealsemalt ja ei süüvi elu filosoofilistesse keerdkäikudesse, peab kõike tõeks mida n. poliitikud räägivad, ei näe sõnade taha].

Inimesel on ka osahinged, näiteks kui inimesel on halvatud, siis osahinged on lahkunud kehast, kui halvatusest saab inimene terveks, siis osahinged tulevad tagasi.

/Pärishing on seotud pea ja südamega. Küüntel ja juustel on tugevad osahinged, need ei jäta keha ka tükkaega pärast surma maha. /Läbi juuste sai ka hinge kinni hoida, et see ei lahkuks või tagasi kutsuda Tollese ilma. Haige inimene ei tohtivad ka juuksed pesta, sest siis võib kaitsehinge mahapesta.

Vaim

Vaim aga saab inimeselt elujooksul kätte info ja kannab seda läbi elude edasi [Ühesõnaga elukogemused salvestab emotsioonidevabaks informatsiooniks, puhtalt oskuste tasemel].

Vaim määrab ära inimese taseme, võimed jne. See oleneb eelmistes eludes kogetud, õpitud ja omastatud kogemustest. Vaim teostab kas karma võlgu või saab tasu [Karma võlg on see, kui looduseadusid on rikutud, ja puugina elatud]. Läbi vaimu me teostame oma karmat.

Vaim on miski, mis ei sure kunagi, see on nagu meie miski osa, mis teab kõike [Hing kui ego siiski muutub kõiksusega taas üheks, isik, kui EGO ei eksisteeri enam, infot kannab edasi Vaimus ehk alges ].

Kahjuks ei saa paljud inimesed oma vaimuga ühendust eluajal  [Vaim on TEADVUS, ka üli- kui alateadvus], ent ta on olemas.

Vaimu võib tunnetada, kui oled teatud arenguastmel. Vaim on infokogum, seal on talletatud sinu eelmiste elude lahendused, kogemused, tundmused.

Vaimutugevus võiks kajastuda füüsilisel tasandil tahtejõus [me mõisame, me teame], /hing füüsilisel tasandil näitab inimese mõistmist [me tunneme ja tajume]./

Kui inimene sureb (füüsiline keha) siis hing sureb [surema on vale sõna, lihtsalt läheb ühisteadvusesse tagasi puhkama, tuleb tagasi sünnihetkel, et sündida uue isikuna], ent pärandab oma teadmised vaimule, mis on surematu.

Vastavalt uute teadmiste ja kogemuste hulgale on vaimul ettenähtud aeg selle teadmise läbitöötlemiseks. /Mida kauem seda aega antakse, seda valgustatum on vaimu projektsioon (hinge näol) järgmises elus./

Hingeosad

Hingeosad on erinevad ülesanded, mida inimene eluajalt endale seab ja kogeb. /Kui inimesel on jäänud mõned elutööd poolikuks siis need hingeosad võivad jääda siia tasandile hulkuma. /

Mõned hingeosad jätavad siia Ilma kinni, et tasuda näiteks ülekohtu eest, /või on siin õpetamiseks-aitamiseks. Selleks, et kinni jääda, on vaja teha riituslik enesetapp. Siis muutuvad nad libanditeks ja asuvad kas kohtades kinni või on mõnes asjas kinni. /

Manala/Toonela

Või kui inimene sureb, peaks vaim liikuma edasi teispoolsusesse, tihti aga on jäänud kinni siia reaalsusesse või reaalsute vahele. Näiteks Vigala Sass räägib, et seni kui inimese keha pole lagunenud, ei saa ta lahkuda Toonelasee [ega saa sündida ümber, On manalas].

Sellepärast tajuvad mõned inimesed, et selleks, et edasi liikuda (uuesti sündida), peab ta surnud keha põletama [Nii nagu seda lasi teha Vigala Sass].

On isegi oht, et inimese hing jääb igavesti kinni või laguneb. [tihti jääb hing aga egregori kinni]

Mõningate uskumuste kohaselt ka võib minna manalasse ja sinna kinni jääda. Toonela on vist 0-reaalsus, kus vaim töötleb ümber kogemusi ja valmistub vastavalt karmale taassünniks. Kontide allesjätmine hoiab surnute hinge kinni Selles ilmas, paljude nõidade konte hoiti alles, neist võisid saada kaitsehinged või saadi nende väge nii veel pärast nende surma kasutada.

Kus siis surnu hing asub ?

(tsitaat) Meie kultuuris on ta kas Surnute Ilmas Toonelas (Tolles Ilmas, Virmaliste maal), Manalas kinni (manatud) või korpuses kahes (kolmes) kohas; veres – kui veri ära läks, läks ka hing (hingus); rinnus, südames – kui süda ei töötanud, ei olnud teda kuulda, oli surm;  peas – kui pea otsast ära löödi, oli surm või kui seoti kael kinni, et hing ei saanud korpuses osahingede juures käia, läksid kõik kehaosad, mis olid kinniseotud halvaks, seega osahinged (partsiaalhinged) allusid pea hingele. Kuna esivanematel oli arusaam, et hingust sai panna kergelt asjadesse, et ta sai minna libasse, unes käia või viiratusena olla, siis oli tal võimalik minna ükskõik kuhu ja ennast siduda uue korpusega, kas mõne puu, lille, looma, koha, kivi või relvaga, asjaga. Selline oli estide arusaam hingest: hing vahetab korpusi ja elab edasi. Ega surma ei olnud.

2000 aastat tagasi maeti halbu nõidasid, et need Tollesse ilma kaasa ei tuleks, kivikalmetesse, spiraali sisse, ringi sisse, kivisängi kerasse, et ei saaks välja tulla. Niikaua kui keha oli terve, kondid koos, arvati inimesel olevat sidemes Selle Ilmaga, sellepärast ka kunstlikult pahade nõidade, – inimeste „kinnipidamine“ maa all = Manalas. Haua võidi panna ka väekaid, häid nõidasid, sest Tolles ilmas on kõik vastupidi – kes Selles Ilmas hea, see seal halb.

Aga kummitustena nähakse irdhingesid, kes kehast oli irdunud või varihing, kellel varju ei olnud ja kes kui vari tasahilju kadus kui teda kohati.

Anorgaanilised olendid

Mõned energiakogumid, mida inimesed näevad on ka anorgaanilised olendi, /ehk planeedi hingeosad/, aga see teine jutt.

Kirjutasin seekord natuke hingest, vaimust. Inimesel on loomulikult palju aspekte, mida tajuda. Kasvõi erinevad aurakihid, tajupunkt, aktiivpunkt, kookon jne.

Kiriku analüüs

Tsiteerin  http://www.teek.ee/index.php/teemad/11-piibel/402-vaim-hing-ja-ihu-soltuvad-uksteisest

Inimese vaim on see osa, mille kaudu me suhtleme Jumalaga. Ainult vaimu kaudu oleme võimelised teda tunnetama ja kummardama. Jumal elab meie vaimus, “mina” elab hinges ja meie eneseteadvuslik tunnetus elab ihus.

Vaimus kogeb indiviid end elavana ja tunnetuse objektina, olles samal ajal ka avatud olemasolu kõiksuse poole. Inimvaimu piiratus johtub tema paratamatust seotusest “teistega”, vajadusest arvestada hinge ja ihuga. Mõtlemise, tunnetamise ja tahte valdkonnas vajab vaim ihu ja hing tuge.

Ülaltoodud Piibli kirjakoht asetab vaimu esikohale, ihu aga viimasele.

“Intuitsioon on seesmine vaist, mis on täiesti vastupidine füüsilisele ja hingelisele tunnetamisele. Intuitsioon on otsene taju, mis ei sõltu välistest mõjutustest. See tunnetuslik teadmine, mille me saame vahetult mõistuse, emotsioonide või tahte kaudu, tuleb intuitiivselt. Jumala ilmutused ja kogu Püha Vaimu tegevus on inimesele ära tuntavad intuitsiooni kaudu. Sellepärast peab usklik tähelepanelikult kuulatama oma südametunnistust ja intuitsiooni.” (Watchman Nee).

Kristlased panevad keskmesse vaid ainujumala, mina aga taassünni, kogemused ja äratundmine tuleb pigem eelmiste elude tarkusest, sest intuitsioon EI OLE selle elule rajatud teadmine…

Hingel pole ühendust teiste elude teadmistega [Vaimul läbi teadvuse küll, alateadvuse], samas mina, EGO on HING, me ei saa aga vaimuteadmistele otsest ligipääsu…

/tsiteerin/ Peale vaimu, mille kaudu inimene võib suhelda Jumalaga, on tal ka hing, s.o inimese enesetunnetus. Hinge abil tunnetab ta oma olemasolu, sest hing on isiksuse asukoht. Tema juurde kuuluvad need elemendid, mis määravad inimese identiteedi ja teevad ta inimeseks. Mõistus, mõtted, ideaalid, armastus, emotsioonid, otsustused, võime eraldada ja valida – see kõik moodustab hinge mitmesuguse tegevussfääri. Piibel nimetab inimest sageli “hingeks.” Inimese kolm peamist võimet – tahe, mõistus ja tunded moodustavad tema isiksuse.

Hinge abil tõesti tunnetab enda olemasolu. läbi terve hinge aga saab inimene ühenduse oma TEADVUSE ehk VAIMUGA. EGO, mida paljud religioonid teadlikult maha suruva ja mida ka New Age omajagu nüpeldab, on tõesti meie ENESETUNNETUS. Meie Hing teeb meid inimeseks, see kes MEIE oleme ! Mõistus kui sellise nimetaks ma pigem Vaimu aspektiks, ideaalid on aga üldse ühiskonna normid. Meie tunded ehk emotsioonid, nagu armastus, viha jne on tõesti puhtad hinge aspektid. Samas siiski inimesel on palju rohkem kui kolm tahku, kui tahe, mõistus ja tunded 🙂

Lisa kommentaar »