Kuu Shamanka

Mõtisklusi elust siin ja sealpool piiri

VOLBRIÖÖ – Walpurgisnacht / Beltane / Floralia

&emdash; 4. mai 2016
Tänapäeval tavaline inimene ei tea tegelikult algset tähendust, tavaliste inimeste hulgas on tuntud see Volbriöö nõidade pidutsemise ja lustimise tähe all, midagi pahelist, mida oleks tore siiski salaja teha, sinna juurde ka kõike muud mis muidu justkui keelatud. Volbriööl oleks nagu kõik see lubatud…mis muidu on tabu !

Teatmeteosed (“Eesti entsüklopeedia”) ütlevad meile Walpurgise kohta, “et ta olnud Anglosaksi kuningatütar ja abtiss, kes kuulutati pühakuks 1. mail, seetõttu liitus nimepäevaga hulk germaani paganlikke kevadepüha kombeid. Germaani rahvail on üldiselt levinud arvamus, et 1. mai öösel sõidavad eriti nõiamoorid teatavaile kohtadele kuraditega pidutsema, mille tõkestamiseks pidavat süüdatama tulesid ja suurt müra tehtama.
Uuem EE lisab, et Walpurgis elas umbes aastail 710-779 ja et nõiad sõitsid luua või soku seljas. Peo nimi on eesti keelde jõudes lokspäriks moondunud. ”

Tegelikult oli aga KÕIK vastupidi, ennem olid Paganlikud kombed, kuhu kristlased juurde kleepisid oma Pühakud, kombed ja pahelise ja hirmutavad legendid, nimetasid paganaid pahelisteks nõidadeks ja kõiki algupäraseid kombeid nimetaid nõidade sabatiteks, vanad jumalad nimetati saatanaks ja püüdsid neid pidustusi keelata ja igati halvustad ning veenda maarahvast, et see igati halb ja moraalitu tegeviis maarahva hulgas on.

Kas pole irooniline, et tegelikult läks just kõik vastupidi, sellest said tõeliselt ihaldatud lustimispäev, mida Kirik on korduvalt püüdnud rahva kommetest välja juurida. Kahjuks sai kirik hakkama küll sellega, et algsed tavad ja kombed osaliselt hääbusid, vanad jumalad kustusid rahva mälust aga asemele tuli nõiad ja kuratlik Sabat. Kuigi tänapäeval üha uuesti Beltlane tõtsab pead euroopas, aga siiski uueaja wannabe wiccade joomispeona, nagu näiteks Beltane Fire Festival jne.

Aga Walpurgis polnud nõid, vaid kristlik-katoliiklaste pühak. Tema pühakupäev on hoopis 25. veebruaril, 1. maiga seostub seepärast, et sel päeval kuulutati ta pühakuks. Sündinud umbes 710 Inglismaal saksi pealiku tütrena, pühakute Willibaldi ja Winebaldi õde. Pühitseti nunnaks, läks Saksamaale kristlust levitama, sai Heidenheimi kaksikkloostri naistepoole abtissiks. Suri 779. Maetud Eichstadti.

Walpurgis nimetati ka võlukunsti/maagia/nõidumise eest kaitsjaks, kes suutis nõidade ja maagide tegevust segada, tegelikult on sellest katoliiklasest nunnast saanud hoopis kaasaja nõidade-wiccade patroon – milline iroonia. Ka Saksamaal on Walpurgis kevadejumalanna, keda Saksamaal laialdaselt austati.

Aga tegelik Walpurgisnacht tähendus, nagu juba kirjutasin, algselt aga oli hoopis Keltlaste püha Beltlane
beltane__the_maypole_by_brightstone-d3cria1 (1).jpg

Keldid pühitseti esimest maid Beltane nime all. Eelmisel õhtul — keltidel algas uus päev õhtul — kustutati kõik tuled. Kui tõusis päike, süütasid inimesed künkatippudel ja hiiepuude all maituled, et tervitada suve saabumist ja elu uuenemist. Loomad lasti karjamaale ja jumalatelt paluti neile kaitset.

Beltane ajal on värav teise ilma pärani. See tähistab kevade üleminekut suveks ja tähendab tõlgituna „helendavat valgust”. Pühendatud on see tähtpäev keltide valgusjumalale „Beldurile” või „Baalile”, tema vaste põhjala mütoloogias on aas „Baldur” või „Baldr”. Selle püha elemendiks on tuli, mis peab eemal hoidma haigusi ning on üldine puhastuse ja maipuu sümbol, mis fallose sümbolina tähistab viljakust ja assotsieerub põhjamaise ilmapuu Yggrasiliga.

Keskajaks oli sellele Inglismaa armastatuimale pühale lisandunud uusi kombeid. Mehed ja naised veetsid ööd kohalikus metsas lilli ja õitsvaid oksi korjates, et tervitada koos päikesetõusuga mai saabumist. Paganluse ajal tegid germaanlased sel ööl tuld, et talvekülm, eriti öökülmad lõplikult ära põletada…

Kristlik kirik nägi selles paganlikus kevadpühas Saatana kummardamise ööd ja muutis tähtpäeva nime Waldburgi öö.

Kõikjal vohas ebamoraalsus, kirjutab puritaan Philip Stubbes usulises traktaadis ”The Anatomy of Abuses”. Pidutsejad püstitasid küla keskele meiupuu, mille ümber kogu päev tantsiti ja mänge mängiti. Stubbes viitab sellele kui ”vastikule ebajumalakummardamisele”. Rahvas valis pidustuste juhtijaks maikrahvinna ja sageli ka maikrahvi. Ka Euroopa teistes paikades olid meiupuud ja maikrahvinnad üldtuntud.
Mis oli sellise maipühakombestiku tähendus? ”Encyclopædia Britannica” selgitab: ”Algselt oli selliste riituste eesmärgiks kindlustada hea viljasaak ning ka kariloomade ja inimeste viljakus, ent üldiselt jäi see tähendus tasapisi tagaplaanile, nii et neist riitustest said pelgalt populaarsed peokombed.”

Protestandi reformaatorid üritasid selliseid nende hinnangu järgi paganlikke pühi välja juurida. Kalvinistlikul Šotimaal keelustati maipüha aastal 1555. Puritaanide ülekaaluga Inglise parlament keelustas maipüha aastal 1644. Ajutiselt vabariiklikul Inglismaal olid maipüha ”liiderlikud kombed” põlu all. Ent aastal 1660 taastati koos monarhiaga ka maipüha.

Meiupuu kui viljakuse sümbol

Meiupuu on meilgi tuntud aga nüüd peamiselt Jaanipäeva sümbolina. Ka Skandinaavais siisk on Meiupuu tänapäeval kui jaanipeo sümbol. Tegemist on taimepärgadega ehitud viljakusmaagilise ehtega külaplatsil, (Beltlase meiepuu aga lintidega, jaanipäeva rõngastega) mis püstitatakse jaanipeol. Seitsmevärvilised riideribad ja taimevanikud võetakse maha järgmisel jaanipeol. Meiupuu ehted peavad seal püsima kogu aasta. Kui meil on jaanipidu seotud tulemaagiaga ja peo kõrghetk on jaaniöö, siis põhjamaalastel on meiupuu püstitamine päevane sündmus ja küla tugevate meeste auküsimus. Meiupuu vanikud põimitakse puu ristikujulise telje külge, telje otstesse kinnitatakse ringikujulised vanikud. Ring sümboliseerib sõrmust või sõlge. Kogu rituaalse tseremoonia tagamõte on ikka „liidu” sõlmimine. Võib öelda ka abieluliidu või maa ning vee liidu sõlmimine. Samuti süüdatakse suuri lõkkeid, mille ümber tantsitakse hea õnne nimel ja haiguste eemale peletamiseks. Võidakse jätta haldjatele andameid.

Mujal maailmas
Muistses Roomas langesid maikuu esimesele päevale kevade ja lillede jumalanna Flora auks korraldatavad pidustused – Floralia. See oli laulu, tantsu ja lilleparaadide aeg. Erilist rõõmu pakkus see pidustus rooma lõbutüdrukutele, sest nad pidasid Florat oma patrooniks.

Aga Eestis…
Muistsel ajal vanarahvas, kes kõike teadis, oli see päev vilja külvi alguse päev ja suvise ilmastiku ennustamise päev. Ilmselt sama, mis germaanlastel, arvatavasti oli ka meil, maarahva omad jumalad ja kevade kummardamise riitused omal ajal…

Katoliiklased suutsid sellele lihtsalt oma pühakud-kombed-kurjad nõiad külge pookida ka meile. Tegelikult nimetati vanade jumalate kummardamine Saatana kummardamiseks ja maarahvas aga lihtsalt pahelisteks paganateks ja nõidadeks. Kuigi oleme ka siiski nõiarahvas aga ei midagi pahelist, nagu tänapäeval mulje on jäänud.

Loksperi kristlik legend mõjutas ka Eesti kultuuripärandit.

Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni. Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu “kunste” valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal.

Loksperil käiakse Eestis pidutsemas mõnes üksikus paigas, lagendikul, metsas, 17. sajandi nõiaprotsesside andmetel ka jaanipäeval Sinimäel. Viimane kujutelm on lähedane 17. sajandist tuntud saksa pärimusele Blocksbergi mäel peetavast nõidade peost.

Blocksbergi peeti surnute asupaigaks – mis on metsik, ligipääsmatu, pilvesse peitunud mäetipp). 19. ja 20. sajandi pärimuses on säilinud vana hingerännukujutelm, kuid seos surnutekultuse ja kuradiga enamasti puudub.

Loksberil käivad meil enamasti peremehed (erinevalt Lääne-Euroopast, kus loksperilised on reeglina naised, kes püüavad noori tüdrukuid kaasa meelitada, või siis kõrgema sotsiaalse staatusega isikud), terved nõidade perekonnad. Nende käigud tulevad avalikuks sulase või harvem tüdruku, mõnikord ka juhusliku teelise või soldati vahendusel, kes uudishimust kordab pererahva maagilisi võtteid ja satub sedasi taevasse mõõgaga vehklema või muidu kohatusse olukorda.

Seevastu valiti keskaegsetes Eesti linnades, nii nagu ka mujal Euroopas, 1. mail maikrahvi ja -krahvinnat. Sel puhul toimusid pidustused, kus pakuti sööki-jooki ning korraldati võistlusi; üks traditsiooniline üritus oli ammulaskmine, mida kutsuti papagoilaskmiseks. Loomulikult kombed tulid peenema rahvaga mujalt euroopast.

Eesti rahvad kombed…
Kevadpühade saabumine tähistas kevade lõplikku võitu talve üle, kõige halva eemalepeletamiseks kaasnes tuletegemine (maituli), kellade helistamine, lärmitsemine ja muud rituaalid. Lõkked tehti ainult maapinnale (näiteks: jaanituli tehti posti otsa).
Mail alguses soovitatakse kaunvilja külvata ning kartulid maha panna. Kullamaal teatakse, et kevadpüha toob pääsukesed.

Töölispüha

Euroopa väljarändajad viisid maipüha kombed uutesse maadesse kaasa, nii et mõningad nende järglastest peavad maipüha ka tänapäeval traditsioonilisel viisil. Kuid paljudes maades on 1. mai või sellele järgnev esimene esmaspäev praegu lihtsalt töölispüha.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: