JÕULUD

247cda88f47dce5e7081a45f89145a47Jõul ehk Jõulud, Joulu, Juhla, Jul, Yule and Yalda.

Meile, eestlastlaste, põhjamaa inimeste jaoks on tegemist iidest ajast tuntud päikese taassünni pühaga, mida on erineval viisil tähistatud kõikide rahvasate seas, viisil mis just nende jaoks õige,  ja eri kontingentidel üle planeedi. Kuna päikest on inimene jälginud aegade algusest saadik, päikese ja kuukalender hoolikalt üles märkinud, siis teadis juba ürginimene, millal on päike talvisel pööripäeval pesas ja millal algas taas päeva pikenemine, see oli talve murdumine, võit pimeduse üle, samm suve ja külluse poole.

Kristlus ja Päikesejumal

Ikka ja veel usutakse siiralt seda legendi eestlaste seas, et Jõulud on VAID Jeesuse sünnipäeva pidu, meie niiöelda päästja tulemine, aga mida rohkem ma selle kohta uurin, seda rohkem hakkan ma mõistma, et tegelikulult pole JÕULUD mitte üldse (ALGSELT) kristlik püha, mida paljud veel arvavad. Nii nagu ma ise 10 aastat tagasi jõule ei soovinud üldse pidada oma rumaluses, sest juba siis hakkasin ma mõistma, et midagi on väga valesti selle asjaga, aga mis siis täpselt, jäi vastava kirjanduse puudumise taha kinni. Aga nüüdseks olen mõistnud, et tegelikult kristlased lihtsalt kaaperdasid selle tähtsa päeva, ehk pistsid oma päästja sündimise iidse ja väga vana paganliku ühe aasta tähtsamale päevale. Mitte lihtsalt ei kaaperdanud pööripäeva au, vaid kõikide iidsete PÄIKESEJUMALATE SÜNNIPÄEVA ! Meie inimesed aga tähistame seda endistviisi, kuna see teadmine on meie teadvuses sees, me tajume selle aja ja sündmuse tähtsust aga oleme SISU  tänu ajupesule unustanud ja asendanud uue koodiga, mis oleks aeg murda.

Päikesejuma mõistet ei maksaks võtta ka sõnasõnalt, meile arusaadaval moel, et tegemist on jumala staatusesse tõstetud olendi sünnipäevaga, vaid otsesest mõttes, PÄIKESE endaga, selle energiaga millega meid toidetakse.

Nagu teada hakati tegelikult Jeesukese sünnipäeva tähistama alles 4. sajandil. Pealegi kui sügavamalt uurida, saame teada et UT (uus testament) pole kordagi Jeesuslapsukese sünni aega täpsemalt märgitud. Pigem on netiavarustes km kaupa arutelusid selle üle, et tegelikult on see jutt otsast otsani segane ja faktilisi vigu täis. Enamasti siiski VT ja UT on lihtsalt kogumik vanu legende, pärimused on üle võetud, enda omaks tehtud ja tänu sellele üsna ebausaldusväärseks muutunud, ühesõnaga endale kogu au ja kuulus võetud – meil on päästa. Pealegi algne Jeesuse sünnipäev oli 6.01 ja tänaseni peetakse jõule 6.jaanuarini. Veel Armeenlased siiani peavad jõule 6.01.

Niisiis, kui uurida UT tekste ja tegelikust, siis näiteks jutt kolmest karjasest Petlemmas, kellele ingel teatase teada rõõmusõnumitest, siis tegelikult detsembri kuus on ka seal liiga külm, et karjaga öösel väljas olla.  Lisaks paneb mõtlema, milleks lapseootel naine keset külma võtaks ette 150 km reisi, pole usutav.

 

Minnes tagasi sõna Jõulud juurde ?

Vanadel Keltidelt jumal Yule, ehk siis tähistatakse jumalanna Yule festifali. Jumal Samhain surigi ju 31.10, et sündida jumallana Yulena 31.12.

Veel vanas Norras ja Islandil jól, nüüd jul või jol, Taanis ja Rootsis jul. Eesti keeles Jõul ja Soomlaste joulu. Seega Jõul on ühe iidse iidse jumalanna nimi, kes on Eestis unustatud, aga mujal põhjamaades veel mälus.

Iraanis on 25.12 Yalda, samamoodi tähistatakse pööripäeva, valguse võitu pimeduse üle…

Nimetus jõulud võib olla ka germaani päritoluga. Nii kandsid skandinaavlasii talvise pööripäeva pühad nimetust jõi (hjul) — s. t. ketas, anglosaksidel jälle geõl=rõõm, nali.

Skandinaavlaste julpüha kestis 12 kuni 20 päeva suurte pidustustega ja ohverdamistega. Need pidustused pidid kas hävitama surnud esivanemate hingesid, kes siis kõikjal liikusid, ja samuti taotlesid tulevase põllu- ja karjasaagi õnnestumist. Sama ajaga ühtusid ka skandinaavlaste rahu ja sigivuse jumaluse Freyr’i austamise pühad, mis kõik olid seoses päikese kulminatsiooniga ja päevade pikenemisega

Mithras – Sol InVictus – Horus – Jesus – sünnipäev on 25.12

Zoroastrianismis ehk Mazdaismis Päikesejumalat Mithras,
Indias Mithra ja Kreekas Mithras kultus. Mithra oli aarialaste jumalus, mis oli ka vedalaste juures suures lugupidamises,
Pärsias ja pärslaste kaudu levis Mithras kogu Ees-Aasias ning esimesel sajandil enne Kristust ka õhtumaal, Rooma riigi aladel, ja isegi üle selle, nii Saksamaal kui ka Skandinaavias. Tänaseni leitakse siin ja seal Saksamaal Mithra kultuse pühadusi ja reliikviaid.
Roomas “Võitmatu päike ” ehk Sol InVictus
Ristiusu algpäevil oli Mithra kultus ristiusule kardetav võistleja. Mitmed Rooma keisrid olid mithra-usulised. Eriti II ja III sajandil jõudis Mithra kultus Rooma riigis haripunktile. Selle eriti suur toetaja oli keiser Traianus.
Egiptlaste Horus (Egiptus) ..

ja Jeesus (3. sajandil ja nimetusega “Õigluse päike”) .. neil kõigil on samal päeval sõnnipäev ja neid kõiki on isegi kujutatud sarnaselt ikoonidel ja kunstis.

Neitsi 

Jeesuse sünd neitsist aga vihjab sellele, et Jeesuse sünd oli neitsi tähtkujus. Tegelikult neitsist sündimine idee on juba itsetesse legendidesse kirja pandud, ei midagi uut polnud see ka Jeesuslapsukese puhu..

Egiptlased kujutasid vastsündinud päikest isegi lapsena pildil, mis tema sünnipäeval – talvisel pööripäeval – tema kummardajatele vaatamiseks välja toodi. Kahtlemata oli see Neitsi, kes 25. detsembril poja sünnitas, võimas orientaalne [st Lähis-Ida] jumalanna, keda semiidid kutsusid Taevaseks Neitsiks või lihtsalt Taevaseks Jumalannaks; semiidi maadel oli ta üheks Astarte [inglise keeles ka Easter ehk lihavõtted] paljudest vormidest.

Pööripäev

Miks siis 25.12, mitte 21.12 ? Tegelikult on 25 käänupäev, 21-24 on pesas, ühepikkused päevad, alates 25 on päev jälle pikem.

Ahto Kaasik:

“Pööripäev kui selline on tänapäeval üle tähtsustatud. Meie rahvatraditsioonis on oluline pööriaeg, mis kestab mitu päeva. Pööriaeg algab astronoomilisel pööripäeval 21. või 22. detsembril ehk jõulukuul, ja lõpeb 25. detsembril – siis hakkab päike taas pikemalt käima, algab uus päikeseaasta. Vahepeal on päike pesas – talvises päevapesas. Jõuluaeg on päikeseaastavahetuse aeg.

Võrumaal on veel XX sajandi alguses öeldud 25. jõulukuu päeva kohta, et see on vastse ajastaja päev ehk siis uue aasta päev. See on meieni elavalt jõudnud traditsioon.

Enamik meie rahva jõulutavasid on põlised ehk siis maausulised ning pühendatud aastavahetuse hetkele, mil valmistutakse uueks aastaks. Jõulud on uue aasta seeme – see usk muudabki jõulud pühaks.”

Kingitused ja kombed ?

Näiteks Saturnaalid on Vana-Rooma pühad, mida peeti Saturnuse auks. … neid tähistati üldiste söömingute ja vastastikuste kingitustega. Saturnaalide kombed kajastuvad ristiusu jõuludes.

“Saturnaalia ajal tegid rikkad vaestele kingitusi, et austada kuldset vabaduse ajastut, mil Saturnus valitses maailma. Orjadel lubati vahetada oma isandatega kohad ja riided. Nad valisid isegi oma kuninga, kes valitses pidustuste ajal despoodina. Saturnaalia tähendas metsikut liiderdamist ja oli Paani enda vääriline festival”

“Loomulikult sattus see varase kiriku poolt tugeva tsensuuri alla ja hoolimata faktist, et Jeesus Kristus ning pühakud asendasid järk-järgult paganlikke jumalusi, peeti seda kaua aega kristliku ideaaliga täiesti kokkusobimatuks. Ometi oli see festival kaotamiseks liiga populaarne ja [katoliku] kirik andis viimaks sellele vajaliku tunnustuse, uskudes, et kui jõule ei saa alla suruda, siis tuleb neid pidada kristliku Jumala auks”

Vigala Sass on kirjutanud järgmist:

Talvine pööripäev ehk toomapäeva oli ka vaimudepäev.  Ei tohi segi ajada hinge ja vaimu. Hing ja vägi läksid hauda ning kadusid koos kehaga, aga vaim jõudis teise ilma. Vahepeal võis vaim ka natuke ringi hulkuda, olla mõni tootemloom või libahunti joosta. Talvine pööripäev ongi vaimude päev, mil esiisade vaimud tulevad koju käima, vaatama, kuidas meil läheb. Meil, eestlastel, ei olnud surma nagu kristlastel, et sured ära, tõused üles ja astud kohtu ette.

Ööl enne talvist pööripäeva detsembris pandi akendele küünlad põlema, et esivanemate vaimud oskaksid koju tulla. Kaeti laud. Laua otsa, kus eelmine peremees harilikult istus, pandi küünal ja toit. Pärast pööripäeva alustas vanarahvas suuri pidustusi. Nendele pidi puhta südamega vastu minema.

Pärast pööripäeva ärkas päike üles. Enne aasta lõppu otsiti omavahel lepitust. Kui vihamehed kogu külarahva ees ära ei tahtnud leppida, võeti asi avalikkuse ees üles. Tihti leppisid vaenupooled juba enne külakohut ära.

Eesti jõulukombed

Eesti Jõuludel/Uusaastal kui siirdeperioodil olid rahvauskumuste järgi liikvel head ja halvad haldjad, surnute hinged jm. nn. teise maailma olendid. Heade vastuvõtmiseks ja kurjade tõrjumiseks tekkis rohkesti kombeid, tõrjuti kära-müraga, tuledega jms.

Eestis on jõulud kestnud 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis Kristlikus keeles advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).

Toomapäev ja Must Toomas

Jõuluaeg algas vanasti toomapäevaga ja kestis kuni nuudipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev sinna sisse jäid. Aja jooksul kujunesid viimastest omaette pühad, aga rahvasuus kutsuti neid veel kaua aega edasi jõuludeks: vana-aastaõhtu ja uue aasta esimese päeva kohta öeldi uued jõulud, kolmekuningapäeva kohta aga kolmandad jõulud või jõulusaba.

Toomapäev 21. detsembril oli jõuluaja algus. Selleks päevaks pidid olema kõik aasta toimetused tehtud, võlad makstud ja lubadused täidetud. Majapidamises tehti suurpuhastus, isegi sauna kerisekivid pesti puhtaks. Lauad küüriti puhtaks ja magamiskottidesse pandi värsked heinad. Kõik suurem praht, mis koristamise käigus tekkis, koguti kokku ja nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei mata, siis poeb ta hauast välja ning uputab järgmisel aastal kogu majapidamise tahma ja mustuse sisse.

Jõuluvorstide valmistamine ja õlletegu kuulusid samuti toomapäeva tegemiste hulka.

Tuhkapoiss

Jõululaupäev

Toomapäevast kuni jõululaupäeva hommikuni toimus usin pühadeks valmistumine. Kõik tööd, mis polnud otseselt jõuludega seotud, olid keelatud. Selle sisse langes kogu jõuluperioodi söögi valmistamine, sest jõuluõhtust alates toite ainult soojendati.

Kõige olulisem toiming oli aga õlgede tuppa toomine. Vanemal ajal olid õled elumaja ja kiriku põrandal üldiseks jõuluaja tunnuseks, mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes Euroopa maades. Jõuluõlgede komme pärineb paganluse aegadest. Arvatakse, et see tava on seotud esivanemate kultusega, aga kuidas täpselt, pole selge.

Jõuluöö ja päikeserist

Pärast seda, kui jõululaupäeva õhtul pimedaks oli läinud, saabus aeg, kus kõik taeva- ja põrguväravad lahti olid. Kõige kindlam viis kurja vastu on olnud rist, mille algne tähendus ei tulene kristlikust ristipuust, vaid paganlikust Päikese sümbolist. Enne jõuluõhtut tehti riste igale poole, kust kurjad vaimud võisid sisse pugeda: ustele, akendele, väravale, samuti loomadele selga.

 

Esivanemate hinged

Üks kõige vanemaid ja kauem püsinud uskumusi on, et jõuluöösel tulevad esivanemate hinged koju tagasi. Seetõttu ei pandud jõuluööks ka uksi haaki ega riivi. Samuti jäeti neile sauna vesi ja vihad ning söök lauale.

Jõuluaja lõpuks oli enamasti kolmekuningapäev, saartel ja rannikul kohati ka nuudipäev (7. jaanuar). Nuudipäeval käisid noored mehed talust tallu ja lõpetasid igal pool õllevarud ehk „ajasid pühad välja“.

Ahto Kaasik – Jõulukrässid korjavad kurja kokku – üheksast erinevast puust tehtud tuli

Ahto Kaasik: “Jõuluaeg algab toomapäevast, 21. detsembrist – see on suurpuhastuse päev, sest ees ootav püha aeg nõuab puhtust eluruumides ja ka hinges. Vana aasta praht aetakse välja. Toomapäeval pannakse üles ka jõuluohutised, mida me praegu nimetame jõulueheteks või kaunistusteks. Need on kõikvõimalikud krässid, riputised, märgid.

Kõrtest, roost, lõngast, õlgedest tehtud tähekesed, kuubikud, kroonid loovad argimõistes meeleolu. Maausu mõistes on krässe mõtestatud aga ka kui ohutisi – kui kaitset loovaid esemeid, mis püüavad endasse pühal ajal kõik soovimatu: puhastavad eluruumide väge ja tekitavad inimestele turvalise tunde.

Kuna aastavahetuse aeg loob omamoodi kogu järgmist aastat, valmistab seda ette, siis on väga tähtis, et inimesed oleksid pühal ajal õigesti häälestatud, tunneksid häid mõtteid – siis on need valdavad ka eeloleval aastal ning see tuleb meeldiv ja kerge.

Et krässid koguvad endasse ka kõike negatiivset, halba väge, põletatakse krässid ja ohutised pärast jõulu ära. Suurtes linnades tehakse ju praegugi jõulukuuskedega sama: heidetakse nad suurtesse lõketesse.

Halba väge kogunud krässe pole mõistlik jätta aastaks otsaks kuhugi kapi peale uusi jõule ootama. Jah, nad on küll sageli väga ilusad ja armsad, aga nende juures on oluline ka see, et nende meisterdamine on samuti väärtus omaette. Nende riputiste tegemine valmistab inimestele rõõmu, naudingut ja seda on hea igal aastal uuesti kogeda.

Jõulukrässi taaskasutamine on nagu plastmassist jõulukuusk – ta on küll alati olemas ja teda on lihtne välja tuua, aga temaga ei kaasne seda rõõmu ja väge, mis tuleb igal aastal uue kuuse toomisega.”

Vana-aastaõhtu juurde kuulub veel üks taig – üheksast erinevast puust tehtud tuli. See on siis aasta esimene tuli: vana tuhk viiakse välja ja üheksast puuliigist, mille hulgas peab kindlasti olema kadakas ja pihlakas, tehakse ahjutuli. Vanasti, kui me elasime suitsutaredes, tuli suits muidugi tarre ja usuti, et sellel on eriline, puhastav, tervistav, õnnistav jõud.

Õhtul, kui see tuli oli ära põlenud, tehti tuhk tasaseks ja hommikul vaadati, mis jäljed on tuhale tekkinud, ning ennustati nende pealt, mis saatus peret sel aastal ees ootab. Mina seda tarkust, kuidas tuha pealt ennustada, ei valda, aga üheksapuutuld olen teinud minagi, isegi korteris – süüdanud üheksast erinevast puust pärit laastud väikese aluse peal. Suitsuanduritel õnneks käivad patareid välja, see on selline tänapäevane maausulise tarkus.”

Soomlaste ja teiste naaberrahvaste tavad

http://www.taivaannaula.org/suomenusko/suomenuskon-pyhat/tuomaan-paiva

http://www.taivaannaula.org/suomenusko/suomenuskon-pyhat/joulu

Kasutatud kirjandus

http://ekspress.delfi.ee/kuum/joulud-on-parit-kaugest-minevikust-ja-seotud-pooripaevaga?id=28101979
http://www.kubik.org/ee/Estonian/articles/Joulud%20populaarse%20puha%20huvitavad%20juured.htm
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-joulud.php
http://wol.jw.org/en/wol/d/r37/lp-st/102002885
http://www.kaarlikogudus.eu/ajakiri/sulane26.php
http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kaja19241222-1.2.35
http://www.ohtuleht.ee/407797/joulud-on-muistne-maausu-puha

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: