Kuu Shamanka

Mõtisklusi elust siin ja sealpool piiri

Halloween / Samhain / Mardipäev – Hingedeaeg / Kekri

&emdash; 2. nov. 2015

Mis on tegelikult Halloweeni taga ? Kas see on ikka uus ja meile mõistmatu, võõras ja arusaamatu Ameerika maa komme, mida meil ei kõlba pidada ja tähistada ?

Aga tegelikult on tegemist algselt Keltide-Iirlaste Surnute jumala Samhain’i pidustustega (Iiri Oiche Samhain ) mis tähendab eesti keeles suve lõppu. See, et nemad on algupärase unustanud, on sügavalt nende probleem. Sama kurb, et soomlane ei tea enam, mis on Kekri.

Eestimaal vastavad sellele Mihklipäev, kui ka hingedepäev ja Mardipäev – teatavasti on neil palju soojem kliima, et alles nüüd lõpetatati sügistööd ja algas Hingede aeg. Ka hingedeaed pole kuupäevaliselt meilgi kirja pandud, aga siiski kirjade järgi peetakse hingedepäeva 2.novembris. Ja seegi on justkui kristlik püha – 2. novembril on puhastustules viibivate hingede päev, commemoratio animarum. Rääkigu nad kirikus, mis tahavad – ka see on vanarahvalt üle võetud.

Vanarahvas peab hingedepäeva alguseks aga aega, kui sügisel vajub udu maha, niiske uduloor põldude peal kutsub hinged kohale… Seega on meil lihtsalt hingede aeg.. Ju kristlased nagu alati, torkasid selle paganlikule ajale.

Hingedeaeg kõige laiemas mõistes ulatus mihklipäevast (29.09) mardipäevani(10.11), see ongi just raagus ja kõle sügisaeg, kus lehed on langenud, kuid lund veel pole. Vanasõnagi ütleb, et hinged tulid vankritega, kuid läksid regedega. Ka novembri rahvapärane nimetus kooljakuu viitab sellele, analoogne on soomlaste marraskuu. Hingedeaja peamine dateering ongi «enne mardipäeva».

Meil eestlastel on kombeks hingede päeval pigem hingata ja elada sissepoole, rahus ja omakeski, aga kas see ka nii on alati olnud, seda ei oska keegi öelda.

Keldid

Meile teada Halloween’i juured ulatuvad koguni eelkristlikusse aega, mil Suurbritanniat ja Iirimaad asustasid muistsed keldid. Keldid, kes kasutasid kuukalendrit, jaotasid aasta kaheks aastaajaks — pimedaks talveks ja valgeks suveks. Täiskuu ajal, mis oli kõige lähemal 1. novembrile, tähistasid keldid püha, mille nimi oli samhain, mis tähendab ’suve lõppu’.*

Keltide aasta alguspüha tähistati suve lõpus, mil saak oli koristatud ning kariloomad karjamaalt ulualla toodud. Keldid arvasid, et siis kui päevad lühenevad, tuleb päikesele mitmesuguste riituste ja ohvritega uut jõudu anda. Vana aasta lõpus kustutati kõik tuled, sümboliseerimaks selle surma, ning uue aasta algust pühitseti pühade lõkete süütamisega ja kõik kogukonna liikmed võtsid neist lõketest sütt, et oma kodus uuesti koldesse tuli süüdata.

Arvati, et samhain’i ajal avaneb eesriie, mis lahutab inimesi üleloomulikust maailmast, ning head ja kurjad vaimud uitavad siis mööda maad ringi. Surnute hingi usuti pöörduvat koju tagasi, mistõttu neile pandi välja toitu ja jooki, et neid lepitada ja õnnetust eemal hoida.

1. nov oli Celtide Uue aasta esimene päev !

Samhain
31. oktoober Jumal sureb, et taas sündida (Jumalanna poolt) Yule ajal. On tähtsaim sabat, nõidade uusaasta. Samhaini ajal meenutatakse lahkunuid lähedasi.

Yule ehk talvine pööripäev 21. detsember, Jumalanna sünnitab Jumala.

Imbolc 2. veebruar Jumalanna taastub sünnitusest, Jumal on väike poiss.

Ostara ehk Kevadine Pööripäev 21. märts. Jumal on sirgumas meheks.

Beltane 1. mai Jumalast on saanud mees, kes armub Jumalannasse. Jumalanna jääb Jumalast rasedaks.

Litha ehk Suvine Pööripäev 22. juuni Jumalanna ja Jumala vägi on kõrgpunktis. (Meil ju Leedo)

Lughnasadh 1. August Esmased teraviljad on lõigatud. Jumal on muutumas nõrgemaks.

Mabon ehk Sügisene Pööripäev 21. september Jumala elupäevad on jõudmas lõpule.

Sumerite Päikesejumal UTU e. Šamaš ja Lug

Sumeri päikesejumal Utu oli pimeduse ja kurjuse vaenlane, kes ajas tõved minema oma tiibades peituva ravijõuga. Ta oli ka õiglusejumal. Hiljem sai ta nimeks Šamaš, mis tähendab akadi keeles päikest

Keldi valguse- ja päikesejumal Lug oli üks väheseid keldi jumalaid, keda austati Iirimaast kuni Hispaaniani. Tema nimi tähendab tõlkes ‘särav’. Lug oli sõdalane, võlur ja kõigi käsitööde valitseja. Keltidele sümboliseeris tuli päikest. Nad pühitsesid aastaaegade vaheldumist nelja suur pidustusega. Neist tähtsamad tseremooniad olid samhain ja beltine, millega tähistati talve ja suve tulekut. Ülejäänud kaks – imbolc ja lugnasad – korraldati veebruaris ja augustis.

Ka skandinaavlastel olid sellised pühad ja neilgi oli tähtsaim talve alguse tähistamine, mis kestis mitu päeva. Seda nimetati talveööde pidustusteks. Antiikautorite kirjutistes on juttu keldi pidustustest, eriti samhainiga seotud viljakusriitustest ja inimohverdustest. Jumal Teutatese auks ohvreid uputati ja Taranise lepitamiseks põletati neid korvides


Eesti rahvausundis hingesandid

Mulgimaalt on andmeid ka hingesantidest, kes olnud valgesse riietatud ja käinud perest peresse, rääkimisest hoiduti, hoopis vinguti ja uluti – ühesõnaga häälitsusedki viitasid vaimude imiteerimisele. Nemadki küsinud süüa, nii nagu hingele kohane. Seega polnud nad mardisantide-kadrisantide sarnaselt lõbusad.

Võrreldes soome ja karjala kekritaride või köüritäridega, kes tundmatuiks ning koledaiks maskeerituna lapsi hirmutasid ning läti tsiganitega, kes perest peresse naljatamas ning mõistatamas käisid, on Viljandimaa hinged sellistena üsna omanäolised.

taitavat497

kekri- ja nuuttipukit

Hingedeaeg Soomes ja mujal

Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mis oli algselt seotud lõikuspidustustega, kuid mille tavad meenutavad ka eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva traditsioone. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu kekritaridena või köüritäridena..

http://blog.kansanperinne.net/2009/11/kekri-vainajainpalvelus-muinaisilla.html

Niistä myöhemmin kirjaanpannuista tiedoista ja muistoista, joita Kekrin viettämisestä on säilynyt, käy helposti selville, että se on ollut vuoden suurimpia juhlia. Monessa laulussa ja sananlaskussa on aina nykyisiin aikoihin asti säilynyt muisto tämän juhlan runsasvaraisesta vietosta”

Sen viettotavat taas epäämättä todistavat, että yli koko maan on tämän juhlan tarkoituksena henkien vastaanottaminen ja ravitseminen, ja sen lisäksi selkenee muutamista tiedoista, että nämä henget, Kekrittäret, Kekrin hönttämät, Keijuset, Tontut, Intikat y. m. olivat tuonelaisia ja manalaisia, s. o. vainajain henkiä.

Kekrin oli siis Soome aasta suurim püha.

Slaavi rahvaste sügisene esivanemate austamise päev on 26. X (sellele eelnev laupäev), sama tähtpäeva pühitsevad kirde-eestlased, vadjalased ja karjalased.

 

Eesti Mihklipäev, Soome Kekri, keltide Samhain

Aga miks mina arvan, et Soomlaste Kekri oli sama päev nagu Keltide Samhain. Esiteks on ka Shamain aasta viimane päev, lõpetatakse karja ja põllutööd ja peetakse suuri pidustusi – umbes nagu Eestis Mihkilpäeva (varem oli see alles oktoobri keskel, oli ju kalendri liigutamine 20.sajandi alguses, u 13 päeva tagasi, ühesõnaga ennem oli see 13. oktoober ja nüüd 29.september) ja Hingede/Mardipäeva vaheline pidustus. Seega kõik oli ajaliselt üsna samal ajal.

Ka soomlaste Kekri oli aasta viimane päev… Nimelt Shamain on Keltide surnute jumal, ja vana aasta ööl ta sureb ja sünnib Jumalannana, algab Keltide uus aasta – 1 november. Üsna palju sarnaseid jooni.

Mart – Mardus 

Lisaks vaataks, kust pärineb see sõna Maridepäev:

mardus, marras, marrus, margus, mardushing (eesti), matroni (vadja)- kannatusi kuulutav vaimu hääl, õnnetuse kuulutaja, õnnetus, surma kuulutaja – käskjalg, mõnikord ka surm.

Osaliselt samastatav kodukäija ja kummitusega.

Oskar Looritsa arvates tuletub putukate üldnimetus mardikas soomeugrilisest surnunimetusest mardus. Mardikas on nn. hingeloom. Hingeloom läheb liikvele siis, kui inimene magab: magaja suust võib lisaks liblikale tulla välja ka lihtsalt sitikas, mesilane, kärbes, parm, sipelgas, ämblik, lepatriinu, samuti ihulind, ussike, hiireke, sisalik, konn; teatakse ka elulutikat (Simuna), eluritsikat (Karksi), enge-putukat (Saarde, Häädemeeste), henge-liblikat (Vastseliina). Algselt võinud hingeloomaks olla vahest isegi mõni pärisloom, hunt ja karu. „Kes ihulindu enese ihu sees veel tunneb, see elab kolm aastat veel sest ajast julgesti” (Kärla). Ihulind on konkreetse olendi kuju omandanud inimese hing.

Ürgne sõnatüvi mar tähendab ‘mees, isane’; ‘inimene’ (vrd babüloonia mar – poeg, tähenduses inimese poeg, s.o inimene; vrd vanaindia martåh ‘inimene, surelik’; vanairaani martas; vrd marid, merjalased, mordvalased, udmurdid). Eesti mardikuud novembrit nimetatakse meil ka hingedekuuks (lutsidel hing-aigu-kuu); soomlastel esineb see ametlikult marraskuu nime all.

Mardipäeva mardikultus seondub tõenäoliselt mardusega. Marduseks ehk marraseks arvatakse algselt nimetatud lihtsalt surnut, hiljemini surnu või varsti sureva inimese hinge, kes end kehast eraldi näidates surma ennustab: „Vanarahva usu järele käia igal inimesel kas surma eeli ehk surma peale vaim väljas. Headel enne surma, pahadel peale surma. Vaimu, mis enne surma käib väljas, nimetatakse mardus, seda mis peale surma käib, kodukäijaks” (Kadrina).

Kreutzwald mäletab veel marduse kiljatust metsas. „Kalevipoja” sissejuhatuses kirjutab ta: „Kuulin Mardust kiljatamas, / Laane nurgas nuttemassa, / Metsa kaisus kaebamassa.” Marduse kisendamine on esivanemate kutse, s.o muistsete meeste hääl metsas, s.o vaimu hääl metsas, kes vaiksel õhtul endise aja häda ja ahastuse üle kaebab.

Vanemad rahvajutud pajatavad, et kui marras külas oli, tuli öösi hall mees sepapatta kirstunaelu taguma. Mardust ei tohi vaadata, jääd pimedaks.

Mardus, mardushing, viirastus on kinnijäänud esivanem. Hinged, keda mingil põhjusel siin ilmas kinni on ja harilikult seotud mingi kohaga. Võisid käia naise juures seda vägistamas. Selline naine võis sünnitada mardusest kretiine, soerdeid, vigaseid, tarkasid küürakaid, kurjategijaid (sünnilt kurjategijad). Neil võisid olla saba, rohkem kui 2 jalga ja 2 kätt, soomustes või lauskarvased, mis ei seganud neil olla ülimalt targad ja võimsad. Ka selline naine jäi soerdina kinni. Nad on väga väekad, pingutuseta valitsesid/käsutasid teisi hingi. Neil tuli kõik nagu iseenesest, harjutusi tegemata. Kuid nad olid siiski kindlasti kinnijääjad ja seda ka nende järglased. Eluringe ringlevad nad mana ringis või jäid soerditeks, kohahingedeks, kohaperemeesteks. Mardused ja manahinged kardavad igasuguseid kõlavaid helisid, kõiki pille. (Sass)

Marruse räsitud loom on vaevatud, nagu palavikus. Marrused liiguvad öösiti.
Meil on november Hingedekuu, Soomes – Marraskuu.

Simunapäev 28. oktoober

Väga ammustel aegadel arvati juba simunapäev olema hingedeaja lõpuks (hiljem nihkus hingedeaja lõpp mardipäevale 10.11.).

Rahvakalendris väga vähetuntud püha, mille kohta on üldtuntud ilmavanasõna, mis märgib maa ja vete külmumist: Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.

Vanemates trükistes on simunapäeva nimetatud hingedeaja lõpuks.

Lätlaste kombestikus kuulub hingedele toidu panemine simunapäevale (28. X), hingedeaja dateeringud on varieeruvad nagu eestlastelgi, ilmneb samasugune tendents ühtlustuda novembrikuu esimestele päevadele.3

Ka Kristlastel on see seotud suremisega – Apostlite Siimoni ja Juudas Tadeuse surmapäev

Mõlemad apostlid (1. sajand) jutlustasid Pärsias, hukati koos ja neid mälestatakse alati koos. 6.-7. sajandil toodi nende säilmed Rooma. Anglikaanid kujutavad Juudast laeva ja Siimonit kalaga. Juudast peetakse lootusetute juhtumite patrooniks, atribuut on rist või saag, ta on ka puuraiujate patroon.

Vormeli Simun sillad ehitäb mardile maale tulla tuntust Eesti põhjarannikul saabki ilmselt seletada põhjanaabrite traditsiooni reministsentsiga. Seevastu kõneleb Võrumaa kagunukas paiknev levikuala vastu Läti piiri kultuurisuhetest lõunanaabritega. Lätis on, nagu Soomeski, simunapäeva kohta märksa enam teavet kui Eestis. Simunapäeva eelõhtul on hingedele toitu välja pandud. Söömakutsumine ning kostitatavate ärasaatmine olid peremehe ja perenaise ülesandeks. Kui toit jäi puutumata, oldi mures, et hinged ei jäänud rahule. Pererahvas asus sööma alles pärast hingede ärasaatmist. (Šmits III, 1940: 1666–1667; Šmits IV, 1940: 1960.)

Lõunanaabrite tugevamate traditsioonide mõjuga saab ilmselt seletada meiegi simunapäeva-vanasõna lokaliseerumist Hargla, Rõuge ja Vastse liina khk. Kolmas sillutamisvormeli levikupiirkond nii vanasõna- kui laulužanris jääb eesti hingedeaja-traditsiooni dominantalale Mulgimaal ja Tartumaal. Jääb veel lisada, et F. J. Wiedemanni (1876: 371) teatel kannab hinge-kuu või hingede-kuu nimetust ajavahemik 29. septembrist 28. oktoobrini (seega mihklipäevast simunapäevani).

Uskumusi veel:

Usuti, et hinged saavad just sel’ päeval mööda vastvalminud ja habrast jääsilda üle vee oma paikadesse ära rännata. Selle päeva olevat hinged lahkumiseks valinud just seepärast, et see simunapäevane jääkirmetis veel nii noor ja õrn on – siis pole hingedel tarvis karta, et keegi uudishimulik siit maailmast neile teisele poole salaja järgi hiilib.

Küll aga võtsid noored neiud Simunapäeval ette teekonna ojade ja jõgede äärde, et simunapäeval paigaletarduva vee pinnalt oma tulevase kaasa peegeldust leida.
Ja ikka hõbedat pidi veevaimudele selle kena pildi eest kingiks viima.
Tüdrukud teadsid, et kui antav hõbedatükk läbi selle kerge jääkirmetise niimoodi vette kukub, et ainult kukkumiskohale pisike avaus sisse tuleb ja vetepind muul moel häirituks ei saa, siis on veel eriti suurt ja pikka õnne oodata ja kõik sellel ööl nähtavad uned pidavat täiesti tõeks saama.

Vanarahvas uskus, et simunapäeval ei tohi karja välja ajada isegi kui ilmapoolest oleks saanud. Räägiti, et Siim jäätab üksiti koos muude vetega lehmade piima ka ära ja siis esimeseks jõulupühaks on piima majast läinud.

 

Kuu ja Päikesekalener

 Uus aasta kui selline tuli alles palju hiljem meie maale, ennem oli ju Kuukalender, päikesekalender tuli ju tegelikult üsna hiljuti kasutusele, mingi 18 algul

Ja veel enne seda oli ju 5 päevane nädal. Arvatavasti ka soomlastel, seega 31.jaanuar kui selline tuli alles päikese kalendriga ja VANA JA ÕIGE aastavahetus oli päikese kalendri järgi  31.10. Seega mitte üldse talvisel pööripäeval, kui päevad hakkasid pikemaks muutuma. Aastavahetus polnud isegi mitte sügisesel pööripäeval, vaid aasta lõppes lihtsalt aasta oluliste põllutööega.

Luukerede tants Mehhikos

Mehhikos tähistatakse 1.-2. novembril Surnute Päev. Traditsioon on alguse saanud asteekide festivalist, mis oli pühendatud nende jumalanna Mictecacihuatl’ile, kes oli allmaailma ja surmajärgse elu valitseja. 1. november on lastele pühendatud, mida kutsutakse ka Süütute Päevaks või Väikeste Inglite Päevaks.  2. november on pigem täiskasvanud lahkunute ja üldisemalt kõigi surnute päev.

Selleks, et lahkunud hinged end hästi vastu võetuna tunneksid, on kodudesse püstitatud väiksed altarid, mida kaunistavad küünlad, pealuud, oranžid saialilled ja paberist voldikud, millel on kujutatud tantsivaid luukeresid. Kindlasti on seal ka erinevad joogid ja söögid. Väga populaarsed on luukere- ja pealuukujulised maiustused, erinevad puuviljad, koogid ja leib. Leib on spetsiaalselt Surnute Päevaks küpsetatud ning seda kaunistavad kondi ja pisara motiivid, mis siis viitavad otseselt lahkunutele ning kurbusele.

Sellel päeval külastatakse surnuaedades omaste haudu, loetakse palveid ja süüakse haudade juures. Mõnel pool Mehhikos on komme veeta omaste haudadel terve öö. Levinud on ka linnades peetavad pidustused ja rongkäigud, kus pealuumaskides, luukerekostüümides ja ka saatanaks kehastunud inimesed tantsivad ja  laulavad muusika saatel. Kärarikas ja värviküllane festival, mis on mõeldud ennekõike surnutele, pakub elavatele võimaluse veeta hästi ja lõbusalt aega.

 

Kokkuvõte

Nagu lugeda, on hingede aega peetud ja peetakse igal pool üle maailma – pigem näen rohkem pidustusi ja kärarikkaid tavasid – tundub, et vaikne hingedepäev on kas pigem kristlik tava, unustatud õige vana või ongi see eestlasele loomuses – pigem oma ette vaikselt ahjuaugus kükitada….

Ja see soomlaste Kekri on üsna huvitav. Sellest ka suur Halloweeni lembus, sest Halloween ju tuli Iirlastega ja Iirlased on Keltide järeltulijad ja selle tava neile tõid. Põhjamaades on
paljud pühad üsna sarnased…

Kasutatud kirjandus, vaata lisaks:

http://wol.jw.org/en/wol/d/r37/lp-st/102001722
http://www.folklore.ee/tagused/nr30/siimets.pd
http://www.postimees.ee/2525011/sugisohk-hingedest-udune-mttehetk
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-hingedepaev.php
http://www.telegram.ee/vaimsus/hingedepaevast-ja-hingedeajast#.Vje4N7fhCM8
http://www.looduskalender.ee/node/21687

http://www.maavald.ee/maausk/maarahva-pyhad/kooljakuu/516-hingedeaeg
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/usund/eesti/hiiemae.pdf
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg

Kuula:
https://av-01.err.ee/vaata/ma-ilm-ja-monda-ma-ilm-ja-monda-surmast-ja-hingedepaevast
http://arhiiv.err.ee/vaata/kirjandusminutid-oskar-loorits-hingedeaeg

Advertisements

One response to “Halloween / Samhain / Mardipäev – Hingedeaeg / Kekri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: