Kes on NÕID ?

Kaasaegses eesti keeles ja rahva meeles on nõid pigem keegi paheline ja pigem mütoloogiline tegelane. Keegi, niiöelda karmi needuse peale panijad või nagu tüüpilised vene kristlikud babad. Laiemat ja täpsemat arusaamist aga rahva mõistes ei ole, kes on tänapäeval siis see nõid ja kes oli siis see nõid ennevanasti. Päris tihti aetakse segi ka nõia ja shamaani tähendus. Shamaan on siiski laensõna, mis tähendab nõida-arbujat.

Meie alade šamaanide olemuse võtab ilusasti kokku sõna arbuja, mida lõuna-eestis senini kasutatakse teadjate kohta. Arbuja ehk arpi mängija. Arp on aga šamaanitrumm, kõristi, kannel. Meie alaedel siiski algupäraselt trumm pole tuntud, või on algupärane info hävitatud ja rahva meelest kadunud. Teadalevalt ei ole ka meie aladelt trumme leitud. Ise arvan, et trummi asendas meil pigem kandle eelkäia/sugulane, mis paljudel soome-ugrirahvastel kasutuses nõidadel/shamaanidel.

Seega abrujal oli abivahend, millega rännati teise ilma. Seega kohalikud arbujad käisid samamoodi rännakutel, nad lepitasid vaime ja kogusid kokku inimese teistest ilmadest. Arbuja mõiste on kõige laiem üldse šamaani kohta ja lubab oletada, et meite alade arbuja olid omamoodi universaalsed oma töös – nad hõlmasid kõiki aspekte ja kasutasid kõiki teadmisi, mida ülejäänud maailma šamanistlikud kultuurid lõid.

Ennevanasti oli aga lisaks nõiale, veel palju teisigi huvitavaid nimetusi kasutusel, mis kahjuks nüüd hakkavad mineviku unustusse vajuma. Olid arbujad (esemetega nõiduja); targad, näiteks hiietargad, kivitargad, tuuletargad, manatargad. Hiislar oli Taarausliste hiie juht, praegusel ajal tuntud nimega  Addold Mossini. Põhjatark oli n Soome tark. Olid veel metsaisad kes loomadega suhtlesid, ussisõnad jne. Soolapuhuja, soolaga nõidusid algselt, uuem tähendus on muutunud. Oli lihtsalt lausuja.

Nõia algne tähendus oli ka “Tark naine”. Eestis on nõia sõnale pahaendeline tähendus jõuga külge poogitud, eks see ole igalpool, kus kristlik inkvasioon üle käis ja kogukonna targemad naised põletati ära. Kristlased pole kunagi sallinud tarku naisi, sest neil “meestel” ei hakka tugevatele naistele hammas peale.

Veel olid ilusad eestikeelsed sõnad ark, avitaja, kaalija, kaaluja, kade, kaeja, kaetaja, kahi, katsuja, käekatsuja, lumbuja, lumbija, lumbja, lummutaja, lapar, läbinägija, ohataja, panija, pomiseja, rõugutaja, ragnas, rabi, silmalummaja, sobija, soonetasuja, seond, sorbik, sorts, sumpur, suri, sõnak, sõnuja, taigaline, teadjamees, tige, tihkand, tilpaja, trullaja, tuleroog, tundja, tuusija, tuuslar, täämas, töökemees, vaksimees, valuja, valuvõtja, varp, veetegija, võluja, äkitse soola tegija, õnneandja jne jne

Eesti keele instituudi lehel on veel:

NÕID, nõiduja, võlur, maag, arbuja, arbulööja, nõiamoor, nõiaeit, kunksmoor, sorts, sortsimoor

NÕID: posija, manatark, lausuja, manaja, maatark, taiatark, külatark, rahvaarst, loitsija, sõnuja, soolapuhuja,tohterdaja, imearst, kunstimees, posijamoor, tark tarkade arstimisvõtted, rahvatark, teadjamees, teadjanaine,teadmamees, teadmanaine, sõnatark, rõugutaja.

Seega tundub, et nõia sõna käis pigem naiste kohta ja mehi

Eesti etümoloogiasõnaraamat

nõid
: nõia : nõidaüleloomulikku maailma ja inimest teatud vahendite ning toimingutega vahendav isik, maag, šamaan

kirderanniku noid(a)
vadja nõitanõid; nõidus, nõidumine
soome noitanõid
isuri noidanõid
karjala noitanõid
lüüdi noide͔nõid
vepsa noidnõid
saami noaidinõid
(Northern Sami: noaidi, Lule Sami: noajdde, Southern Sami: nåejttie, Skolt Sami: nōjjd, Ter Sami: niojte, Kildin Sami: noojd/nuojd)
mansi ńājt, ńājt-χumšamaan, nõid
Soome-ugri tüvi.

võlu : võlu : võluveetlus, hurm; nõidus
lõunaeesti võhl(u)kade, tige, halb inimene
vanavene vŭlhvŭnõid; ennustaja
liivi võlnõid, võlur‘; võllõvõluda; lehmadelt piima varastada
soome velhonõid, võlur; šamaan
karjala velhonõid
vepsa van volhnõid

__

Komi keeles nõid – тун
Mansi k. on najt (šamaan) ja najt-ne (naisšamaan)

vadja nõita ‘nõid; nõidus, nõidumine‘ – ei tea
soome noita ‘nõid‘ – trumme ei ole
isuri noida ‘nõid‘ – ei tea
karjala noita ‘nõid‘ – ei tea
lüüdi noide͔ ‘nõid‘ – ei tea
vepsa noid ‘nõid‘ – ei tea
Läänesoome keelt kõmelevatel inimestel trumme pole, samas saamidel on, pole ka läänemere keel, samas noaidi on üsna sarnane.
 
Mansi k. on najt (šamaan) ja najt-ne (naisšamaan) (ungari, handi keeles ei tea)
komi keel, mis ka soome-ugri keel, on aga – тун (udmurdi, permikomi ei tea)
mordva keele ei tea
samojeedi k – neenetsid, eenetsid jne ei tea…

___

http://www.kysy.fi/kysymys/mika-sanan-noita-alkupera

‘Noita'(soome keeles) Nõid – sõnale vasteid nii lähi kui ka  idapoolsete sugulaste juurest

Karjala ‘noita’
Vepsa’noid’
Vatja ‘nõita’
Eesti ‘nõid’
Saami ‘noaidi’
Mansi’ńājt

Näiden perusteella on alkuperäiseksi suomalais-ugrilaiseksi muodoksi päätelty *nojta. Sanan alkuperäinen sävy ei ole ollut yhtä kielteinen kuin nykyään. Agricola (kuoli 1557) käytti sitä, joten voimme sanoa että suomen kirjakieleen sana on kuulunut aina.

Häkkinen, Kaisa
Nykysuomen etymologinen sanakirja. – WSOY, 2004.

Suomen sanojen alkuperä : etymologinen sanakirja 2 : L-P. – Suomalaisen kirjallisuuden seura, 1995.

Kaikissa kielissä on varmaan useitakin sanoja, jotka tarkoittavat osapuilleen meikäläistä ‘noitaa’. Seuraavassa on tietysti vain valikoima. Monista sanoista esiintyy sekä mies- että naispuolisisa muotoja, mutta tähän seikkaan ei erityisemmin tässä puututa.

Rootsi’häxa’
Saksa’Hexe’
Norra ‘heks’
Taani ‘heks’,
Hollandi ‘heks’

Kirjakielistä sana lienee ensiksi vakiintunut saksaan, ruotsin kieleen todennäköisesti lainautunut sieltä (ensimmäinen maininta ruotsissa v. 1667).
Sana esiintyy vain länsigermaanisissa kielissä. Saksan kielen varhaisimmissa vaiheissa esiintyi muotoja ‘hecse’, ‘hesse’, ‘hagzissa’, ‘hagazussa’, muinaishollannissa ‘haghetisse’, muinaisenglannissa ‘hægtesse’. Sanan alkuosa ‘hag’ [aita, aitaus], loppu voisi olla samaa perua kuin liettuan ’dvasia’ [sielu, henki] ja slaavin duchъ. Eli siis ‘aidalla oleva sielu’. On myös arveltu, että noita oli ‘aidan seipäällä ratsastava’. Etymologia siis aika epävarma.
Nykyenglannissakin on sana ‘hag’ (noita-akka).

Etymologisches Wörterbuch des Deutschen / erarbeitet unter Leitung von Wolfgang Pfeifer. – 5. Aufl. – Deutscher Taschenbuch Verlag, 2000.

Duden : Das Herkunftswörterbuch. – 4. Aufl. – Dudenverlag, 2000.

Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache / Friedrich Kluge ; neu bearbeitet von Elmar Seebold. – 22. Auflage. – Walter de Gruyter, 1989.

Norstedts etymologiska ordbok / Birgitta Ernby. – Norstedt, 2008.

Våra ord : kortfattad etymologisk ordbok / Elias Wessén. – 2. upplagan. – Norstedt, 2004.

http://de.wikipedia.org/wiki/Hexe

Englannin sanan ‘witch’ etymologia on myös epäselvä. Sana on aiemmin esiintynyt muodoissa ‘wicce’, ‘wicca’. Ilmeistä sukua ovat muinaisfriisin ‘wigila’ [noituus, noitavoima], vanhan saksan ‘wicken’, ‘wikken’ [lumota, ennustaa], todennäköistä muinaissaksan ‘wīh’, ‘wīhi’ [pyhä, pyhäksi erotettu], gootin ‘weihs’ [pyhä] ja muinaisislannin ‘vē’ [pyhä]. Nykykielissä samaa perua ovat mm. saksan ‘weihen’, ruotsin ‘viga’ ja suomen lainasana ‘vihkiä’. On helppo selittää, että hävinneen uskonnon pyhänä pitämästä on uuden uskonnon voitettua tullut pahuuden edustaja. Vaihtoehtoinen selitys, jonka mukaan nimityksellä olisi yhteys ‘viisauteen’ (esim. nykykielen ‘wise’) ei liene yhtä perusteltu.

Chambers Dictionary of Etymology / ed. Robert K. Barnhart. – Chambers, 2005.

http://en.wikipedia.org/wiki/Witch_(etymology)

Latinan tavallisin lienee ‘veneficus’, yhdistelmä sanoista ‘venenum’ [myrkky] ja ‘facere’ [tehdä].

Ranskan kielen ‘sorcier’ selvästi latinalaisperäinen. Pohjana latinan ‘sors’, taivutusvartalo ‘sort-‘ [arpa, arvonta, kohtalo]. Kehittynyt kansankielestä ‘sortarius’ [kohtalon ennustaja] > ‘sorcerius’ > sorcier.

Dictionnaire historique de la langue française / sous la direction d’Alain Rey. – Robert, 1998.

http://fr.wikipedia.org/wiki/Sorci%C3%A8re

Italian ‘strega’ latinalaisperäinen. Lähtökohtana latinan linnunnimi ‘strix’, taivutusvartalo ‘strig-‘ [pöllö]. Jo antiikin aikana kerrottiin – ainakin lasten pelottelemiseksi – että tämänniminen öisin liikkuva lintu hyökkäsi pienten lasten kimppuun ja imi niiden veren, siis eräänlainen vampyyri. Sanaa ‘striga’ [noita-akka] käytettiin jo varhain. Tämä sana ‘striga’ on sanakirjojen mukaan kotiutunut ainakin jossain määrin myös slaavilaiseen kieliperheeseen kuuluvaan slovakkiin.

Dizionario etimologico della lingua italiana 5 / Manlio Cortelazzo. – Zanichelli, 1991.

Pyreneiden niemimaan romaanisten kielten espanjan ‘bruja’, katalaanin ‘bruixa’ ja portugalin ‘bruxa’ ovat alkuperältään epäselviä. Yleisesti arvioidaan kuitenkin, että ne olisivat perua ajalta ennen roomalaisvalloituksia.

Breve diccionario etimologico de la lengua castellana / Joan Corominas. – Gredos, 1961.

http://es.wikipedia.org/wiki/Brujer%C3%ADa

Venäjän kielen ‘колдунья’/’koldun´ja’ on Max Vasmerin mukaan samaa alkuperää kuin liettuan ‘kalba’ [puhe, kieli], latinan ‘calare’ [huutaa kokoon], kreikan ‘καλειν’/’kalein’ [kutsua] ja ‘κελαδος’/’kelados’ [melu]. Vasmer torjuu vaihtoehtoiset selitykset, joissa viitataan unkarin sanoihin ‘koldulni’ [kerjätä] ja ‘koldus'[kerjäläinen] tai kreikan sanaan ‘χαλδαιος’/’khaldaios’ [kaldealainen], vaikka muinaiset kaldealaiset olivatkin astrologian ja erilaisten noitataitojen taitajia.
Varsin tavallinen sana venäjässä on myös ‘ведьма’/’ved´ma’, joka esiintyy muodossa tai toisessa monessa slaavilaisessa kielessä, esim. ukrainan ‘відьма’/’vid´ma’, tšekin ‘vědma, puolan ‘wiedźma’ sekä kroaatin ‘vještica’, serbian ja makedonian ‘вештица’/’veštica’ jne. Kaikkien näiden takana on slaavilainen ‘vědě-‘ [tietää, tieto], jolla on paljon vastineita muinaisissa ja nykyisissä indoeurooppalaisissa kielissä.

http://starling.rinet.ru/cgi-bin/query.cgi?root=/usr/local/share/starlin…\usr\local\share\starling\morpho\vasmer\vasmer

Balttilaisissa kielissä liettuassa ja latviassa ‘ragana’. Yleisimmän selityksen mukaan sana yhteydessä liettuan teonsanaan ‘regėti’, latvian ‘redzēt’ (nähdä). ‘Ragana’ on joko ‘näkijä’ tai ‘nähty’. Toisaalta on arveltu, että nimitys voisi olla myös tekemisissä sanan ‘ragas’/’rags’ (sarvi) kanssa. Paholainenhan on tunnetusti usein kuvattu sarvellisena.

Latviešu etimoloĝijas vārdnīca / Konstantīns Karulis. – Avots, 2001.

Słownik etymologiczny języka litewskiego / Wojciech Smoczyński. – Uniwersytet Wileński, 2007.

http://lt.wikipedia.org/wiki/Ragana

http://lv.wikipedia.org/wiki/Ragana

Nykykreikassa esiintyy latinalaisesta ’strigasta’ alkunsa saanut ’στριγγλα’/’striggla’. Sen rinnalla mm.’ μαγισσα’/’magissa’. Tämä persialaisperäinen sana on eri muodoissa (‘maagi’, ‘magia’) ja eri teitä pitkin lainautunut mitä useimpiin kieliin.

http://www.eki.ee/cgi-bin/saareste.cgi?osa=p&sona=n%F5id

arb NÕID
arbuja (arbja arpja arbija) NÕID
arbukatsuja NÕID
arbulööja NÕID
arbutaja NÕID
arkleja NÕID
arst NÕID
ask NÕID
avitaja NÕID
hambamees NÕID
kaalija NÕID
kaaluja NÕID
kaalunaine NÕID
kaardimoor NÕID
kade NÕID
kaeja NÕID
kaetaja (kaehtaja) NÕID
kaetseja NÕID
kahe NÕID
kahetaja NÕID
kahi NÕID
kaldun NÕID
katsuja NÕID
koogumees NÕID
krossimees NÕID
kunksmoor NÕID
kuntsakas NÕID
kuntsimees NÕID
kuntskop NÕID
kuri NÕID
kurjasilmaline NÕID
käekatsuja NÕID
lapar NÕID
lapard NÕID
lapisõitja NÕID
laplane NÕID
lausuja NÕID
libahunt NÕID
lumbuja (lumbija luumja lumja lumbja) NÕID
lumbumoor NÕID
lummutaja NÕID
läbinägija NÕID
lähk NÕID
lämmija NÕID
maksamereline NÕID
manatark NÕID
nurjavõtja NÕID
nõiamamma NÕID
nõiamoor NÕID
nõid (noid neid nõialine) NÕID
ohataja NÕID
panija NÕID
peamees NÕID
piiraja NÕID
poltarakas NÕID
pomiseja NÕID
porss NÕID
posija NÕID
posiseja NÕID
prohvus NÕID
puhuja (puhkuja) NÕID
päevavalitseja NÕID
rabi NÕID
ragan NÕID
raganas NÕID
rõugutaja NÕID
silmalummutaja (silmalummaja) NÕID
silmamoondaja NÕID
silmapistja NÕID
sobija NÕID
soend (soents) NÕID
soolapuhuja NÕID
(soone)tasuja NÕID
sorbik NÕID
sorp NÕID
sorts (sorss) NÕID
sortsik NÕID
sortsilane NÕID
sumpur NÕID
suri NÕID
sõnak(as) NÕID
sõnuja NÕID
taigaline NÕID
tark (lausuja) NÕID
teadmamees NÕID
tegija NÕID
tige (tike) NÕID
tihkand NÕID
tihke NÕID
tilpaja NÕID
tookemees NÕID
toukemees NÕID
trullaja NÕID
tuleroog NÕID
tundja NÕID
tuulepeksja NÕID
tuuletark NÕID
tuuseldaja NÕID
tuusija (tuusaja) NÕID
tuusikas NÕID
tuuslar (tuusar tuuskaja) NÕID
täämas NÕID
töökemees NÕID
tükimees NÕID
vaksimees NÕID
valuja NÕID
valuvõtja NÕID
varp NÕID
veesegaja NÕID
veetegija NÕID
vigurimees NÕID
võlu NÕID
võluja (võlluja) NÕID
õnneandja NÕID
äkitse soola tegija NÕID

__

NÕIA JA NÕIDUSE NIMETUSI EESTI MURDEIS. 1

Küsimused tulevasest elusaatusest, õnnetusist hoidumisest või neist vabanemisest on tänapäeva inimesele sama aktuaalsed kui vanasti. Usk, et leidub seesuguste võimetega inimesi, kes suudavad inimsaatust määravate tundmatute jõudude tahet ette näha ja koguni mõjustada, elutseb laiemas hulgas nüüdki. Puhtaverelised nõiad ja arbujad on muutunud küll haruldaseks, kuid seda laialdasemat tööpõldu leiavad nende «kultuuristunud” ametikaaslased — kiromandid , grafoloogid , astroloogid , selgelt – nägijad ja mis ärisilti keegi iganes ei tarvita. Nende kõrval vana pärandina teotseb teisigi, kes tarvitavad abivahendina „Seitsme Moosese raamatut” või nõiavormeieid ja -tempe.

Ammuks see oli, kui Mulgimaal tolle vägeva raamatu abil otse muinasjutulikult tüssati ebausklikku Mulgimaa perenaist. Huvituseta pole ka tüssaja Tartu ametiõe õpetused) keskikka jõudnud neiule töö ja mehe leidmiseks, milline lugu sattus ajakirjandusse, sest neiu kaebas politseile petmise pärast, kuna temale õpetatud meetod pole andnud tulemusi.

Järgnev lühike ülevaade püüab pilku heita nõia ja nõiduse nimetatele eesti murdeis, piirdudes aine konspektiivse esitamisega. Nõianimetuste rohkus juba osutab küsimuse suurt aktuaalsust rahva elus.

Pealiskaudselgi vaatamisel hakkab silma, et peale üldiste nimetuste nõid , tark esineb hulk termineid, mis väljendavad nõida ta iseloomuliku tegevusala, võiks öelda — eriala järgi, nagu arst, arbuja, piiraja, kaaluja, lausuja jne.

Peaallikaks sellele kirjutisele on Ed . Laugast e eesti keele seminaritöö „Nõiduse terminoloogia eesti murretes”, 1935. See töö on koostatud E. Keele Arhiivis leiduvate murdesõnasedelite ja E. Rahvaluule Arhiivis leiduvate peamiselt usundi alalt kopeeritud sedelite põhjal märksõna all nõidus . Et andmeid leidub ka mujal ja suur osa materjali on alles raskesti kättesaadav, võib käesolev kirjutis olla vaid konspektiivne esitus, suutmata ja tahtmatagi vähestel lehekülgedel pakkuda põhjalikku ülevaadet. Teiseks käsikirjaliseks allikaks on autor Setu kohta kasustanud N. Remmeli „Usundi-alaline sõnavara Setumaalt”, 1933. Muud allikad eraldi nimetatud*). Üldise loetavuse saavutamiseks näited esitatakse lihtsas transkriptsioonis. Rahva kujutluses esineb mitut liiki nõidu: ühed teevad ainult paha, on puhtal kujul n. ö. negatiivs e tegevusega (nõid, kade), teised, kes paha kõrval võivad ka hädalisi abistad a nõu ja teoga (igasugused arstid, targad, valuvõtjad jne.), edasi ennustajad vm.

Seesugust järjekorda püütakse pidada ka nimetuste esitamisel.

1. nõid, nõidus, nõiduma. Eisen teeb sisulist vahet nõia ja targa vahel. Esimene on pahategija, teise ülesandeks on paha kõrvaldada 2). O. Loorits peab seesugust teravat vahetegemist pooliti kunstlikuks ja enam eesti rahvaluulekirjanduse konstruktsiooniks kui rahva teadvuses esinevaks 3).

Kohati püüab rahvas seda vahet küll teha, kuid teisal nad on ometi identsed. Nii: „Tark ehk tiedja”, tundja, om arst, mõtles iks hüäle poole, om buale poole mõtlik, a nõid mõtles iks halvale, om halvale poole mõtlik” (Setu); „Tark oli see, kes inimese ja looma terveks tegi. Nõid tegi sandi asja” (Karuse); „Targad täädan sedasammu tarkust mis võludki. Targad pole aga võlun, vaid toherdan inimesi. Targad oln ikke inimestele kasuks, võlud kahjuks” (Karja); „Üks nõid teise peale ei hakka, peab tark olema” (Käina).

// *)  Selle töö käsikirja läbivaatamisel prof . Andru s Saarest e juhtis minu tähelepanu veel mõnele mulle senitundmata nimetusele oma isiklikus sõnasedelitekogus kui ka Akadeemil. Emakeele Seltsi murdekogudes (vt. nr. 79—82), mille eest siinkohal avaldan prof. Saareste’le tõsist tänu. 2 ) Eisen , Eesti Mütoloogia I, lk. 14. (Lühendatult EM I.) 3 ) Loorits , Estnische Volksdichtung- und Mythologie, lk. 69. (Lühendatult VdM.) //

Järgmised teated käsitlevad nõida ja tarka identseina : „Nõid ja tark see on üks” (Pühalepa); „Nõi, võlu ehk tark on üks ja seesama” (Käina).

On ka nii, et mõlemal võivad olla ühesugused võimed, ainult nõid ei arsti, seda teeb tark: „Targaks kutsuti neid, kes arstisid ja ühtlasi iga nõiduse vastu abi andsid, aga ka ise nõiduda oskasid” (P.-Jaagupi).

Termin nõid ise on tuntud üle maa ja sugukeeliski, ning seda peetakse soome-ugriaegseks 4). „Nõid toob rahvale haigusi, tõbesid, tapab inimesi ja loomi, võtab lehmadelt piima ja või anni, paneb mõnel lehmal suvi otsa pullid järel jooksma» saadab kärnkonnad lehma nisasid imema, nõiub rukkiorased mulla sisse kasvama,… suleb veesooned, kihutab hunte loomi murdma, moonutab inimesi libahuntideks ja mõnesugusteks loomadeks, puudeks, kivideks, kuivatab jõed, ojad, kaevud ja allikad ära, laseb marud möllata ja merd mässata, põua põletada ja vihma voolata, sunnib loomi kujusid muutma, linnu maa alla vajuma ja muud sellesarnast”5 ). Murdeis peale häälikuliste vahede, mida siin ei jälgita, esineb tüvest nõid veel järgmisi kujundeid: Wiedemann , EhstnischDeutsches Wörterbuch B a ): nõjaline gen. nõialise — nõid. Sõna on rahvakeeles vähe tarvitusel. Andmeid ainult Vaivarast, Rõugest, Karulast. Vähe tarvitatav on ka Wiedemanni Wb-s antud nõiane gen. nõiase, nõiatse voll Hexen oder Zauberer. Harglas esinev nõias on kohal tarvitatav veel peamiselt hurjutussõnana; nõiduja sõna kuju kohta on andmeid ainult Karusest. Viimane sõna võib esineda ka laiemalt.

Häädemeestes on nõiad spetsialiseerunud: loomanõid ‘kes loomad ära nõiub’; piimanõid ‘kes piima ära nõiub’; või-nÕid ‘kes või ära nõiub’. Nende tegevusala piirdub majapidamisega, umbes samuti nagu Liivi ja Saaremaa naisnõial — võlul 6 ) .

Nõia feminiinset algupära väljendavad järgmised nimetused: nõiaeit—E. Õigekeelsuse sõnaraamat II tr. 7 ); nõiamoor ‘tark, posija (vanaeit), toherdaja, salatoherdaja’ — OS. Käsikirjalisi andmeid viimase kohta on J.-Madisest, Kullamaalt, Mihklist, Reigist, Käinast ; nõiavanamoor — Kuusalu ; naisnõi ja nõianaine — Käina; Wied . annab veel nõiam[amma] Hexe, Besprecherin. Ka nõidus on tuntud üle-eestiliselt. Lisaks sellele nimetatakse nõidust Koerus nõiduse kuns; Wied. : nõiutus gen. nÕiutuse Bezauberung, Verhexung: Vaivaras noiudus; Jüris nõia sorts — „Mõne inimese kohta öeldakse, et sellel on ikka seda nõia sortsi” ; nõia kraam (Iisaku). Wied.: nõius, gen. nõiuse

//Hexerei, Zauberei. 4 ) Eisen , EM I, lk. 14 ; Loorits , Eesti rahva usund. „Elav Teadus ” nr. 12, lk. 14. 5 ) Eisen , EM I, lk. 17. 5a) Lühendatult edaspidi Wied . 6) Vrd. Loorits , Liivi rahva usund III, lk. 140. (Lühendatult LRU.) 7 ) Lühendatakse edaspidi OS.//

Verbina esineb üldiselt nõiduma. Harju-, Lääne- ja Pärnumaal lisaks ka nõiutama.

2. (h)ambamees esineb kurja nõia tähenduses Viru-, Harju-, Järva- ja Läänemaal. L.-Eestis, kohati ka P.-Eestis tähistatakse hambamehe nimetusega naljameest, naljahammast või luiskajat, kes „puhub hambasse” ‘luiskab’, või pilkajat.

Hambamehest öeldakse : on sandi sõnaga inimene, kelle sõnast loom jääb haigeks (Juuru), kes saadab hundi karja (Vaivara), teeb rabandust (Haljala), paneb koera saba pere värava alla, et sest perest tütred mehele ei saa (Haljala), paneb inimesele ja loomale peale sajajalgseid ja tallajaid (juuru), tekitab ikaldust sõnadega {Hageri). Annab mõnikord ka abi, kui kellelegi on „varp” selga pandud (Karuse). Loendatud omadused on tuntud nõia omadustena üldse ja meil ongi hambamehe puhul tegemist tavalise nõiaga, keda hakati P.-Eestis eufemistlikult kutsuma naljamehe nimetusega hambamees . Sidemeks kujutelmade liikumisele on usk, et nõia välimuses on hammastel tähtis osa, eriti veel kui hambad on hõredad ja pikad või puserdi, või üldse kuidagi erakordsed. Sellest siis ka seletused: „Nõial on ikka midagi hamba taga” (H.-Jaani, ka Jüri); „Tal on hea hammas, hakkab peale” (Juuru).

Arvatakse koguni, et sel, kes on nõid, on kahekordsed hambad: „Nõidasid võib sellest kergesti tunda, et neil kahekordsed hambad suus on, se on et tale päris hammaste peal veel ühed väikesed liig hambad kasuvad” (P.-Jaagupi). Ka hambamehe puhul teatatakse Jürist: ^Hambamees on nõid. Tal on ikka midagi hamba taga. Kaardi Mari elas Tallinnas, oli suur tark, teadis alati õigust rääkida. Aga pärast ta hambad läksid suust ära, siis ta ei mõistnud midagi kuulutada. Eks temagi olnud hambamees.” Laialt ustakse, et noid, kaotades esimesed hambad, kaotab ka oma võime. Selle kohta on andmeid Nissist, K.-Jaanist, Pilistveres ja mujalt. Nii on maagiline nõiavõime viidud ühendusse hammastega ja säärasest kujutelmast tingitult võidi hakata nõida kutsuma eufemistlikult hambameheks, milline eufemism jõudis levida ainult P.-Eestis, säilitades L.-Eestis oma võib-olla algse tähenduse. Ka naljahammast või pilkajat tähistavana on hambamehel tihti mingi halvustav varjund nalja või pilke kaudu teisele paha teha, nagu aitab selgitada kõnekäänd: „proovib hammast teise kallal”.

3. kade, kadedus, kade silm. Psühholoogiliselt põhjeneb kade inimese egotsentrilisel suhtumisel oma ümbrusse. Inimene sageli teab, ka omast käest, et teist suuga kiites oma südames kadestatakse ja soovitakse koguni paha. Kunas siis inimene tahab, et teisel läheb hästi! Kui pärast kiitmist kiidetavaga juhtubki õnnetus, on otsus valmis — kiitja oli paha, kade, kes tegi seda oma kadedusega8 ).

Igakord ei järgne kiitmisele äpardust, — siis on teada, et seesugune inimene pole varustatud maagiliste omadustega, pole kade . Mitte ainult sõnaga või silmavaatega, vaid koguni mõttega [vt. p. 8] võib kade teisele kahju teha 9 ). Seesugused omadused on kadedal juba külge sündinud, mõnikord ka eluajal omandatud. Kadeda, võhlu üleloomuliku jõu omandab muu seas see, keda ema kolm aastat järgemööda imetab. Et kadedaks muutumisest hoiduda, ei olevat hea, kui „tõse päält imetas last”, s. o. kui ema imetab uuesti rase olles. Kadedus ja võhlus nakatub kergemini lastele, noortele loomadele, eeskätt noorel kuul sündinuile. Ka on mõni veri kadedusele vastuvõtlikum. Kade võib ka kogu inimelu õnne ja edu seisma panna.

Ülemaaliselt esineb murdeis kade, arvestamata pisemaid häälikulisi erinevusi. Hallistes ka kahe, Karulas kahi (verbist kahetsema, kahitsema ? vt. p. 10), Rõuges kadeligu ‘kadedad’. Setus esinev kadesuu viitab kadeda pahale sõnale. Peale selle esineb Setus samas tähenduses veel kadesitm, või kade adjektiivselt tarvitatud: kade silmaga [inimene], või veel edasi kade verega [vt. kurja verega inimene p. 4]. Kadeda tavalisem mõjuvahend on kade silm, mille maagiline jõud on üle-eestiliselt tuntud. Erinevusi ainult nimetuses [vt. p. 4 ja 5]. „Reha seljaga tehakse ristid taimepeenarde peale, et kade silmaga vaatamine kasvu põdema ei paneks” (Jüri). Karksis kutsutakse kahetse silm, kusjuures kahetse täh. kahetamine, nõidumine’. Peale selle võib inimene olla ka kahe sõnage (Karksi): „Püksil olli perenaine siantse kahe sõnage. Tema olli latsel ütelnu, mis siin ehen väkerts. Läits es võta nisa änäp.”

Nõidust tähendab Setus kadõhus. „Kadõhus, ku tõne kuräste silmas,” Ka Lutsis: „Sa olt võhl inemine, kadõhust piät.”

4. kuri, kuri silm. Nõida või kadedat nimetatakse ka kur – jaks , sest et tal on omadus teisele kurj a teha . Noteeritud on seda ainult Hallistest: „Siin om küll kahesid inimesi, mõni ütleb ka kurje.” Tuntakse ka verbi kurja tegema (Wied.). Palju laiemalt kui kur i on tuntud kuri silm. Ustakse, et mõne inimese silmal on eriti suur kahjustav mõju lastele ja noortele loomadele, ka vanadele [vt. kade silm]. Silmapaistvalt suur mõju on mustaverd inimese vaatel, see võib mõjuda isegi siis, kui inimene on juba laip12). Edasituletist kurjasilmaline on seniste andmete järgi kirja pandud ainult Tarvastust. On selge, et seesuguse isiku maagiline võime kiirgab ta kurjast silmast. Karksis kurja verege inimene ‘kurja silmaga inimene, kelle silmades jõud, et nõiub palja vaatamisega looma või lapse’. „Vana inimese olli iki siantse kurja verege inimese. Nagu rahvas tänapäevani usub,

//9 ) Vt. ka Remmel , Usundi-alaline sõnavar a Setust, lk. 5. 10) Sealsamas, lk. 4. n ) Sealsamas, lk. 6—7. 12j Eisen , Eesti mütoloogi a IV, lk. 96. 519 //

et haiguste tekitajaks on sageli halb või nõrk veri, arvatakse ka kurjust pesitsevat veres, mis küll võib avalduda silmade, nagu kadeda puhul ka kiitva suu kaudu.

5. paha silm, paha sõna. [vt. p. 3 ja 4]. Needki on nõidade, kadedate, imestajate [vt. ka seda] tegevusvahendeiks. Nad panevad mingi olendi või asja kiratsema, känguma. Neid tuntakse sporaadiliselt P.-Eestis. „Paha silm tieb pahandust, siis tahab luom rohitata” (Jõhvi). Peale nende on tuntud veel

6. must sõna. „Sel olli siante must sõna” (Karksi) ja

7. sant sõna. Viimast on noteeritud Jürist ja Kihnust.

8. paha mõte. Juba eespool oli juttu sellest, et silma või sõna kõrval ka inimese mõt e teeb kurja. „ Teise paha mõte seda teeb” (Simuna).

9. kaeja, kaema. Kaema tähendab vaatega nõidumist, kuigi L.-Eestis sõna tähendab lihtsalt vaatamist. W i e d.: kaeja Zauberer (mit d. bösen Blick). Verb on kaema või ära kaema. W i e d.: ära kaema mit dem bösen Blick ansehen und dadurch schädigen, verhexen, ära-kaetud krank durch den Einfluss des bösen Blickes. Arvatavasti samast tüvest on ka kaemis täh. ‘nõidus’. Wied. : kaemis gen. kaemise (kajemis) der durch den bösen Blick angethane Schade. Järgmised terminid [p. 10] on tuletatud arvatavasti kaema , kahetsema , võib-olla ka kade~kadetsem a tüvedest. Vastavad sõnad on siin vastastikku üksteist nii tugevasti mõjustanud, et ei puudu kontaminatsioonivõimalused ja on raske öelda, millisest tüvest ükski põlvneb. Seepärast antakse teada olevad tuletised siin koos, pealegi et nad enamasti tähendavad kurja (- kadeda) silmaga või sõnaga nõidumist.

10. kaetseja, kaetsema . . . „Ratta Mai olnud suur tark ja kaetseja, kes söötnud teisele leivatüki sisse, mille järele see ära surnud ja suur kärnkonn tulnud seest välja” (P.-Jaagupi). Kaetsema ‘kadeduse pärast midagi ära nõiduma’. „Kui teesel oli iasti, siis kas paha silmaga mõeus teese villa või looma piale. Kui keegi kaetses, akkas loomi kiitma, siis pidid teese loomad kiduraks jääma” (Kullamaa). Ka Reigis tuntakse seda verbi. „Kahetajadel ja kurjasilmalistel olla igal luba Vilbust [vt. seda p. 34] oma teenriks pidada” (Tarvastu), kahetama ‘kurja pilguga ära nõiduma’. „Laits om ära kahetetu (Tarvastu). „Kirpe om selga kahedet” (Karksi). Sõna on tuntud veel Rannus, Rõuges ja Põlvas. „Tulõ võtta kaehtaja käest midagi, sis latt kadõhhus ar” (Setu). Võhlu eufemismina tarvitatakse Setus harva ka kaehtusmiis . „Tuu om niku peh memp üldä ku võhl”13). Nõidust märgib kaehtus, gen. -zõ ‘halva silmaga vaade’ (Vastseliina), samuti verb kaehtama Vaatamisega (kurja silmaga) midagi viga tegema’ (Vastseliina).

//12) R e m m e 1, lk. 3. 520//

Wiedemanni! refleksiivne kaehiuma verhext werden (durch den BIick). kahi ‘nõid, kes loomi ära kaetab’ (Karula). Samuti esineb Karulas ka verb kahitsema ‘nõiduma, ära tegema’, Harzias : „Kahitsema. Kahifs mu lehma vällä”. kahetse ‘kahetamine, nõidumine’. „Sii om ka kahetse, ku lehmal pul selga pant. Mia küll kahetset ei usu, aga sial om täie seilan. Iki olli kahetsetäi, tii, mis taat” (Karksi). Verb: kahetsema ‘vaatega teise looma nõiduma’ (Simuna). Ainult nõidust tähendavad: kahetus ‘halva silmaga vaade’ (Vastseliina), Tarvastus kahetus on ‘halb pilk, halb silm’. „Mõni kardap tõese inimese kahetust”. kaedus. Wied. : kaetes gen. kaetese, kaetis gen. kaetise (kajetus, kajetes, kajetis, kaelus, kahetus) böser, neidischer Blick (welcher Krankheit anzaubert), Verhexung dadurch. Ainult verbina esineb kahjatsema. „Kuntsimehed, nõiad kahjatsevad teise loomi” (H.-Jaani).

11. poolnõida. Esineb Setus kaehtajana, kes on kraadilt väiksem kui pärisnõid. „PuuInõida kaehtas ar niku saa, aa i mii siis kohegi, tää om jo puutnõida. Taa olõi ni suur’, olõ’i viil ni talk, taa om puutnõida innõ”14).

12. sõnama, täh. sõnadega kurja tegema; kuulub kadeda toimingute hulka nagu imestaminegi [vt. p. 18]. Tuntakse peagu üleeestiliselt. „Tämä sanas miu porsa vällä, ken on pahal päiväl sündind sie sana” (Vaivara) ; Wied. : sõnuma besprechen, heilen. „Ää usu, ta sõnub viimati su loomad ära” (Märjamaa); sõnutama ‘kiites mingi asja ebaõnnestumist nõiduma’. „Kõige kergem on ära nõiduda, s. ära sõnutada ristimata last, laulatamata naist ja rõõska piima” (Tõstamaa); „Ärä sõnadet, kuri silm üle käinu” (Karksi); vist arstimise tähendus on järgmisel näitel: y,Sõnutamist pääle viia (haigele kohale)” (Rõuge); ära sõnatelema bezaubern, verhexen, bannen (Wied.). Lisaks veel kitini sfõnamaj fest bannen (durch Zauberworte) (W i e d.) Samast tüvest näib tuletatud olevat ka Wiedemannil antud sõnaus gen. sõnause Besprechung, Bezauberung, millel ei ole praegu leitud vastet rahvasuust. Vähe on teada ka tuletise sõnatark kohta.

13. selga panema. „See küll õige asi ei ole, sellel on üks „varp” selga pandud11 (Karuse); „Võib olla, et Els paris tal ni kirbu se£gä” (Karksi). Haiguse või muu paha (parasiitide jne.) selga panemine sünnib enamasti sõnadega, mõnikord ka materiaalsemate vahenditega, nagu näit. rabandust tekitatakse nõelaga.

14. rabama . Ainult Wiedemanni» antakse maha r[abama] bezaubern, behexen (besond. mit plötzlicher Krankheit).

Muidu murdeis tuntakse lihtsalt rabama või ära rabama, täh. nõia saadetud haiguse poolt tabama, mis lõpeb järsu surmaga. Rabada võib nii looma kui inimest. Noteeritud on seda peagu kogu Eestist. — rabandust teha ‘Krankheit heilen’ [?]. „Temä oskab lugeda siukkese ässa piäle oskab rabandust teha” (K.-Jaani). Sellest ka

//14 ) Sealsamas, lk. 3—4. 521//

tähenduses rabandus ‘nõia poolt saadetud haigus’. Wiedemanni seletus: Bezauberung. Praegu tuntakse eriti laialt haigust, mille nimetuseks on „südame rabandus”. See surmab järsku ja jätab mulje, nagu oleks tegemist nõia poolt saadetud nõianoole (harilikult on selleks nõel) tegevusega. L.-Eestis rabandusele vastab lendva.

15. rikkuma. Wied. : rikkuma, rikun, rikkuda (rikkima) verhexen; üks rikutud õue-koht eine verhexte Stelle. „See oo üks rikutud (== nõiutud) koht” (Märjamaa).

16. tegija, (ära) tegema. Wied.: tegija Zauberer, kui jumal meid nuhtleb, siis on tegija teinud wenn Gott uns straft, so soil es ein Zauberer gethan haben. Verb: Wied. : ära tegema bezaubern, verhexen. Ära teha võib sandi silmaga või ka sõnadega. „Sandi silmaga teeb looma ää; põrsal koht lahti, see oo ära tehtud’1 (Mihkli); tegeme ‘nõiduma’. «Olli piibu ära varasten ja siss sellel olli teu, et kasuk pidi einämaal seilan oleme. Olli piibu kätte anden ja siss olli lärai jälle ollu” (Karksi). Sellesisuliselt sõna on tuntud eesti murdeis laial alal. O. Loorits a järgi on är a tegem a teise vara ja töö nõidumise tähenduses lemmiksõnaks kogu Baltikumis (VdM, lk. 71).

17. tarvastama. Wied. : tarvastama verzaubern. Lisasõ- nastiku andmeil tuntavat sõna L.-Eestis.

18. (ära) imestama, imetlema. Kadeda vastupidiselt mõjuvat kiitmist nimetatakse kohati ka imestamiseks või imetlemiseks. Wied. : Lapse ära imestama durch Loben und Bewundern (mit böser Zunge) einem Kinde Schaden anthun. Käsikirjalised teated : Loom on ää imestatud (Simuna). Ka Läänemaal tuntakse imestamist : Laps on ää imestud (Kullamaa), ja Tartumaal: imestas mu vasika ära (Torma); imehtämä (Setu). Edasi: imetlema (Mihkli), imetsema (Simuna). Wied . annab veel imestust tegema Zaubermittel anwenden gegen einem durch Bewundern (mit böser Zunge) angethanen Schaden. Selle tegevuse psühholoogiline tagapõhi selgus kadeda puhul.

19. kiruma ‘sajatama, kaetsema’. „Kui loom aigeks jäi, siis ööldi, see kirus: saagu niimoodi, saagu tal niimoodi. See oli na saeatamese moodi” (Kullamaa). 20. võlu, võluma. Kade—võhl—kõõrd on omavahel sünonüümid. Neist raskema tähendusega on võhl. „Tuu oli ni võhl vai kadÕ, õt läbi säina ka ar kaeh’t'”15). Võlu esineb eestis kahel teineteisest eraldatud alal: 1. lää- nepoolseil saaril ja Läänemaal, 2. Võru- ja Setumaal. Saartel on võlu nõiana üldiselt tuntud. Võlu on seal võõraste eeskujude mõjul spetsialiseerunud tõlgendama just naisnõida. Ta spetsiaalne tegevus on koduloomade ja majapidamistarvete (piima, või) nõidu- ” ) mine või rohkendamine16). Nagu selgus eespool, tuntakse ka VõruSetumaal võlu, mis on tarvitusel paralleelselt kadedaga. Siin põhjustab ta peamiselt haigusi ja hävitab koduloomi ning vilja.

L.-Eesti alalt võhl mütoloogilise sisuga sõnana on tuntud ainult Võru- ja Setumaal. Mida enam põhja ja lääne poole, seda enam tuhmub seal sõna mütoloogiline ilme. Lõuna-Tartumaale ja Mulgimaale võhl-sõnapere on levinud mitmetähenduslikuks arenedes. Võhl on muutunud nõia, kadeda inimese tähendusest sõimu- ja vandesõnaks, edasi rändrotiks, nuuskuriks, jooksikuks, vallatuks jne.17).

Võru- ja Setumaal: Wied . märgib nimekujud vahlu gen. vahiu (d) Hexe; võhl gen. võhlu (d) (võlhu) Hexe, böser, unverträglicher Mensch. võhlu ‘halbategija inimene’ (Karula); vana võhlu ‘kadõ inimene’ (Hargla); võhlul olõi vilja, kadõl karja (Setu), võhl ‘kade, lahk’ (Lutsi). Saartel: Wied. : võlu gen. võlu (Gutsl. võlhu) Hexe; võlaja Hexe, Zauberer. võlu kuri nõid, kellel sant silm, kes kurja teeb’ (Anseküla); va võlu inimene ‘kurja sõnaga inimene’ võlus mo loomad ara ‘nõidus mu loomad ära’ (Käina)18).

Verbina esineb võhlitsõmm a (Vastseliina); Wied. : valama, -an, -ada (võluma) hexen, zaubern; ära vÕlama hexen, verhexen, verzaubern. „Kurjad inimesed võivad võluda. Selleks tarvitavad nad isesugu võlu sõnu. Nad võivad võluda kõiksugu haigusi ja tõvesi. Nad võluvad ka väga sagedasti loomad ära” (Karja). Võlu on laen algvenest (Mikkola): BOJiXBt ‘Wahrsager, Zauberer, Hexe’ 1 9 ).

21. kõõrd (kiru) esineb ainult Setus enamasti küll adjektiivina : kõõrd silmiga. Aga ka : „Taa sääne vana kõõrd (kirv) kiirdu kaeski, är kaehtas”20). Siin mõeldakse vist nõia omadusena kõõrdi vaat avai d silmi, millest siis ka nimi.

22. kaldun. Kaldun ~ koldun kuulub hilisemate slaavi laenude hulka eesti keeles. Eestlaste seas sõna esineb eluvõimsana just seal, kus omal ajal on olnud venelasi, kes praegu on täiesti eestistunud21). Kaldunil on kaks teineteisest lahus olevat esinemisala: 1. Harjumaa, Jõelähtme ja Kuusalu kihelkond, kus sõna on säilinud hästi algtähenduses, kalduun, -i, kaldoon, -i ‘nõid, lausuja’ (Kuusalu) 2 2 ); kaldunid olid nõiad. Panid inimestele

//- 16) Loorits , LRU III, lk. 130—148. 17) Sealsamas, lk. 123-130 . 18) Saareste , Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes, lk. 71 . 19) Sealsamas, lk. 71. 20) R e m m e 1, lk. 3. 21) M. Erenberjr , Kaldun eesti keeles (Õpetatud Eesti Seltsi Kiriad III, lk. 177—185). 22) G. Vilberg , Murdesõnad Kuusalu kihelkonna rannaküladest „E. Kirjandus” 1922, lk. 206. 523 //

ja loomadele täid selga (Jõelähtme) a 3 ). 2. Setumaa, kus sõna esineb enamasti koldun, harva kaldun kujul. Näide: „Koldun ütles: „Mul on kaevus rohi, mis surmab inimesed ja loomad.” Autojuht läks vaatama: kaevu raketel oli uss. Koldun võttis klaasiga kaevust vett, puhus. Kuhu poole puhus, seal pool suri palju inimesi ja loomi” (Setu) 24);

kaldun on tuntud Lutsi eestlastelgi. Eestlastel on kaldun mütoloogilise tähenduse ununedes hakanud tähistama veel teisigi mõisteid, nii halba ja räbalas inimest (Vaivara, Jõhvi), räbalat, nartsu (Vaivara, Jõhvi, Lüganuse, Koeru, J.-Jaani, Tori) 25). Nõidust tähistavana sõna kaldun näib esinevat ainult Kuusalus, kaldun, -i ‘nõia poolt saadetud paha; saadetakse ikka üle 9 nõia, kõige kangem on üle 12 nõia’26).

23. tsaroovniki — jaaniööl naisterahvad, kes kurja teevad (Lutsi). Sõna esineb Lutsis paralleelselt kalduniga ja oma olemuselt vastab täiesti sellele, muudab ka inimesi libahuntideks. Sõna ise on laen valgevene keelest27).

24. sorts, sortsima. «Kreutzwaldil esineb sorts ehk sortsi 1 a n e hirmust metssiga meelde tuletava välimusega nõiana . . . Kreutzwaldi kirjelduse järele kipub sorts vanapaganaga ühte sulama, kuid toe poolest ei erine ta kuigi palju nõiast. Sortsi nime Eestis igal pool rahva suus ei tarvitata; alles kirjandus tegi ta üldisemalt tuttavaks”28). Sorts pole aga nii kuri nõid nagu hambamees, kade või võlu, vaid esineb sageli koguni arstina. Abinõuks on tal sortsi sõnad (Jõhvi, Jüri, Wied,). Eesti murdeis esineb sorts nõia tähenduses Viru-, Järva-, Harju-, Lääne-, Saare-, Viljandi- ja Tartumaal, seega Põhja-Eesti alal. Lisaks sellele tuntavat sortsi Hallistes sõimusõnana, Juurus ja Simunas ka vanapagana tähenduses. Mitmesuguseid uusmoodustis! sellest tüvest samas tähenduses.
Käsikirjalisi teateid Jõhvist ja Vigalast, sorsikas inimene (J-Madise), sorsitaja (Tori), sortsitegija (Simuna), sortsimoor (Vaivara, V.-Jaagupi, Kose, Põltsamaa), sorsieit (Paide, V.-Maarja). Simunas elanud mees, keda kutsutud Sorts-Indrek (Simuna). Õpet.

Eesti Seltsi Kirjad I, lk. 53, kirjutab O. Loorits: „… sellest katoliku paatrite „haritlaskeelest” on saanud eesti sorts, mis tähendab igasugu nõidust, nõidumist ja harvem ka nõida.” Allakirjutanu kasustuses oleva materjali järgi esineb sõna just nõia tähenduses sagedamini, on ühtlasi andnud, nagu selgus, ka hulga igasugu tuletisi.

Sorts esineb nõidust tähendavana  „Sorts on nõidus. Oskab sortsi või kuntsi” (Jüri, J.-Madise). Verb sortsima esineb Wied. : sortsima, -in, -ida ). Käsikirjus : sortsima ‘sõnu peale lugema’ „Vanast sortsiti. Kui kiegi (h)aige oü siis sorts sortsis (V.-Jaagupi).

Verbi kuju on noteeritud Viru-, Järva-, Harjumaal ja kord ka Hargla kihelkonnas. Rõuges tsoftsma tähendab vanduma, halvasti ütlema. Siin on arvatavasti sortsima segunenud vene vägisõnaga ^OpT ?

Toris esineb kuju sortsitama tähenduses ‘nõiduma’. „Sortsitaja sortsitab ja nõiutab.” Simunas — sortsi tegema, samuti J.-Madise : „Mõni ikke oskab sortsi teha ja nõidust”. Sortsima verbist arvatavasti on tuletatud ka Võnnu sorpima [vt. ka Wiedemanni antud vorm sofpma allpool].

Sorts pole algupärane eesti sõna, vaid laenatud ladina keelest. „On arvatud, nagu oleks sortsi nimi venelastelt laenatud, kuid nime pärandasid Rooma usu kuulutajad Ladina keelest, kus sortiarius tähendab nõida” ‘

 25. trullaja. trullan ‘eesti keeli nõid’ (Noarootsi); trullaja ‘nõid’. „Siin külas oli kaks naist, need olid trullajad” (Noarootsi). Sõna esineb ainult Noarootsis ja on laenatud eesti keelde eestirootslastelt.

26. tukimees. Simunas ja Peetris esineb nõia tähenduses tukimees, mis arvatavasti viitab nõia „tükkidele” või tembutusale. Eestis esinev väljend „ tükke tegema” täh. koerusi, tempe tegema. Sõna on laenatud saksast eufemismina mõne oma nõianimetuse asemele (keskülemsaksa tücke). Saksast laenatud „tükid” on liitunud eestis tavalise komponendiga „mees” (vrd. hambamees, kunstimees) ning andnud uue nõianimetuse. (Etümoloogia kohta pikemalt vt. „Eesti Keel” 1936, nr. 4, lk. 114—115.)

27. tookemee s – töökemees esineb Tallinna ligidal Jõelähtme, H.-Jaani ja Jüri kihelkonnas. Tookemees on väga pahaloomuline nõid, kes saadab haigusi tuule kaudu, enamasti rabandust. Mõnikord, kui puhub ilus tasane tuul, ütlevat tookemees : „Kül nüid oleks hea Ravantest [ = rabandust] saatma hakata” (Jõelähtme). Sõna esineb enamasti tookemees kujul, Jüris aga töökemees, Jõelähtmes ja H.-Jaanis toukemees. Verbi kuju on tookeid tegema: tookemees tegi tookeid (H.-Jaani).

Sõna on laen alamsaksa keelest, kus token tähendab mängima, naljatlema jak-s snor, baltis. k-s snör, sellest eesti nöör 3 2 ), samasugune vaheldus on võimalik ka tookemees ~ töökemee s puhul, tookemees > toukemee s seletub alamsaksa murretes esineva nähtusega, kus õ > ou. Sellegi sõna puhul on meil tegemist eufemismiga. Jürist seletatakse : „See oli muidu üks nõia lisanimi”. (Etümoloogia kohta pikemalt vt. ..Kesti Keel ” 1936, nr. 4, lk. 112-114. )

2 8. ask, askus, asklema . Sõna on vähe tuttav. Wied. : ask, gen. asa, ašk gen. asi zauberisch, neidisch ; kleine Hexe (ais Schelmenwort). ÕS : ask gen. asa (— nõiduseline, kade). Lisasõ- nastik: ask, ‘nõid’. Käsikirjalisi teateid on ainult Helmest: ask gen. asu „va_as ü maretti iaGÜ”. Askusest nõiduse tähenduse s on teateid ainult kaks. Wied. : askus gen. askuse Zauberei. Käsikirjaline teade põlvneb jälle Helmest: askus nõidus’, askusege elässe. Esineb isegi verb asklema, -Ien, aselda (askleda) neidisch, kärg sein (W i e d.).

29. laht, lahk . Esimene neist esineb Lääne-, teine KaguEestis. „läht ‘vandumissõna’ ossa põrgu laht (leaht). Se e oo üks kuri sõna, sõuksd tühja sõna ää üles pane ühti ” (Tõstamaa). Wied . annab lahk gen. lahu, läho (d) Hexe, Zauberer, neidischer Mensch, Mensch mit dem bösen Blick, sina pisukene lähk-auk (scherzh. Schimpfwort). Lisasõnastiku andmeil lahk on pärit Põlvast. Käsikirjalised andmed : lahk ‘kade, tige, võhl’ (Põlva). Sõna esineb ka adjektiivselt: „Ke s tiid määrdene lahk inemene om seod tennü” (Räpina). Wied . järgi tähendab lahkus gen. lahkuse ka nõidust, „Neid, Missgunst, böser Blick”.

A. Laugaste

http://www.digar.ee/arhiiv/et/download/131200

NÕIA JA NÕIDUSE NIMETUSI EESTI MURDEIS. 2  A. Laugaste

30. kun(t)simees, kunst ~ kunts, kun(t)sitama. Termin oma tuletistega nõia tähenduses on levinud peamiselt Põhja-Eesti alal. kun(t)simees. W i e d.: kutisi-m/ees] Hexenmeister, Künstler.

Sõna vaheldub rahvakeeles tavalisti kunsirnees ~kuntsimees ‘nõid, tark, sõnadega nõiduja’. „Moosese ja Vaarovi kuntsimeeste sõnad ei ole praigastki ilmast kadunud” (Jõhvi).

Kunsirnees esineb Lääne-Virumaal, Järvamaal ja Põhja-Tartumaal, kuntsimees Viru-, Harju- ja Läänemaal; kuhts mies (Risti); nõia konsti mees (Sangaste). Lokaalseid teateid on veel järgmiste nimetuste kohta : kunstnik (Simuna, S.-Jaani — tähendab seal eeskätt silmamoondajat); vana kunstnik (Märjamaa); kuntsnik (V.-Jaagupi, Torma), kuntsitegija (Nissi), kunsitegifa (Simuna, Kullamaa). Enamasti adjektiivsena on tarvitatud kunsakas (inimene). Wied. : kunsakas gen. kurisaka, kufisikas gen. kunsika hexengläubig, mit Hexerei sich abgebend, subst. Hexenmeister, Zauberer.

„Vanasti olid inimesed kunsakad ja viisid üksteisele nõidust” (Simuna). Teateid on Järva-, Lõuna-Harju-, P.-Viljandi-, Lääneja Pärnumaalt. Wied-s esinev kutiks mfoorj altes Weib, das Hexerei treibt on arvatavasti moonutatud sõnast kurits-moor. Käsikirjalised andmed puuduvad.

Kunstist on moondatud arvatavasti ka kuist, mis Wied. järgi tähendab nõidust, K. Jaanist märgitud ka nõia tä- henduses. 558 W i e d.: kuhs-kopp Plauderer, Schwätzer, Hexenmeister, kuriskoppi küsima einen Hexenmeister urn Rath fragen. Wiedemanni järgi sõna tähendab nõida, kuid murdeist on andmeid ainult nõiduse tähenduses : „Mis kuntskoppi sa sial jälle tied” (V.-Maarja).

Nõiduse tähenduses esineb kunst järgmiselt: kun(t)s Viru-, Järva-, Harju-, Lääne-, Saare-, Pärnu-, Viljandi- ja Põhja-TartumaEl, selle kõrval mõnes kihelkonnas (Jõhvi, Kuusalu) ja kogu Võrumaal kunst. Peale selle on registreeritud hulk tuletisi ja edasiarendusi, kuhtsus — ta ei tea „määntski nõidust ega kuntsust” (Põlva). Võib-olla individuaalne tuletis paralleeliks nõidusele? kuhs-popp ‘Hexerei’ (W i e d.) ; ennemuinane kunts (Simuna) ; liig-kuns ‘Hexerei, Zauberei’ (Wied.); vanad kuntsid ‘vanad kombed ja nõiatembud’ (Rõuge); vanarahva kuhst. „Nüüd üldas (vanade kommete ja uskumuste kohta): ah, see on vanarahva kurist” (Põlva). äbakunts — „Põle mina kedagi äbakuntsi pidand ega te ind” (Türi); kuntslik (asi). „Ega sie õiguse asi ole — sie on kuhtslik aši” (V.-Jaagupi, ka Nissi, Tarvastu). Verbina esineb kuntsitama – kunsitama. Wied. : kuhsitamat -tan, -tada (kufistitama) behexen, zaubern, Hexerei treiben. Verbi kohta on andmeid ainult P.-Eestist. „Kunsitas teisele painaja selga” (V.-Jaagupi). „Tark inime kuhtsitab loomad ää” (Risti). „Enne olid ikka kunsikad inimesed, pidasid kuntsi” (Jüri). „Kui kuntsi ega arpu meie enne ei oleks teind, siis ei oleks ka elada võind” (Haljala).

Sõna on laenatud alamsaksa keelest, kus kunst tähendab das Können sow. das Wissen ais die Fertigkeit ja kun(t)-, kon(t)schap (vt. meie kuntskopp) Kenntnis, Kenntnisnahme

 31. silmamoondaja, moondama, silma muondafa ‘nõia muo~ dune; nõiduse kuntsi mies’ (Jõhvi). ^Silmamoondaja moondas silme ette kõiksugu asju, mis mitte ei old. Kaotas silmapilk jälle ää” (Kullamaa). ^Silmamoondajad olid kunsimehed” (Nissi). Silmamoondajate kõrval esinevad lõuna pool silmalummutajad [vt. ka lummutaja]. Verbina esineb tavalist! lihtsalt moondama. Wied. : moondama, -dan, moonata bezaubern, verzaubern, verhexen muondama „silma muondab, tieb kuntsisi” (Jõhvi), «Silma moondamist usuti pällu. Sia põrssad silme ees valmis teind. Üks nõidus ikka oli” (Kullamaa). „Siss silmalummutej’e tennu, et tüdrugu nätän ollu linn kikk vett täis. Inimeste silma muunds nõnda ärä” (Karksi).

32. varp. varp gen. varbi ’inimene, kes teist taga kiusab’. „Just kui varp mu selges” (Häädemeeste) — tähendab vist nõida. Enam on sõna siiski tuntud nõiduse tähenduses. Wied.: varp gen. varbi Zauber, Verhexung, durch Hexerei oder böses Auge angethanes Uebel. Ka nõiduse läbi tehtud kahju (Lisasõnastik). Käsikirjalised teated : „Kui varp selga pandud, siis otsiti jälle petiste „hamba-  meeste” juurest abi” (Karuse). Sõna esineb kohati ka pisuhänna tähenduses; on peetud laenuks algskandinaavia keelest34).

33. krossimees, kross. Sõna on tuntud üsna piiratud alal– ainult Kose kihelkonnas. „Üks inimene teeb teisele paha või kiusutegu, siis öeldakse, et ta teeb krossi. On üks krossimees (Kose). „Kui loom on rahutu ja haige, siis tal on kross küljes. Nõid nõiutas teisele hoobi külge, siis öeldi: tal on kross küljes, ei ta sellest lahti saa” (Kose). Wied. annab sõna parandamatu haiguse ja raske saatuse tähenduses: kross gen. krossi (kross) unheilbarer Ausschlag, Schwämme im Munde, Bräune, fig. Kreutz, schweres Geschick; suri südame-krošši er starb an der Bräune, se krošš tuli minu peale dieses Kreutz kam über mich. Sõna on arvatavasti germaani laen.

34. vilbus. Tähendab niihästi nõida kui nõidust. Eisen teab, et Helmes peetavat kõike seda nüüd vilbuse süüks, mis olnud vanasti kurja silma või kahetuse süü35). Vilbust tuntakse ka Tarvastus, kuid seal siiski nõiduse tähenduses. „Kui põrsas ei söö hästi, siis olla Vilbus juures. Kui vasikal on täid seljas, jälle Vilbus juures… Vilbus pidada iga kurja inimese käsu all olema” (Tarvastu). Esialgne nõiduse tähendus hakkab tuhmenema, nagu järeldub teatest Tarvastust: vilbus ‘paha komme’. „Loomal, latsel vilbus man”.

35. taigaline, taig. Vilberg kirjutab „E. Kirj.” 1922, lk. 253 Kuusalust: taigaline ‘tabade pidaja, teadja, nõid’. Et teade on noteeritud soomemõjulise Kirde-Eesti murde alalt, on selle sõna puhul tegemist soome mõjudega. Sama päritolu on ka nõidust tä- hendav taig, mille Vilberg esitab sealsamas.

36. loitsima sõna tuleb samuti pidada soomemõjuliseks. Andmeid Lüganuse ja Jõelähtme kihelkonnast. Tähendab — nõiduma, nõia tembutusi tegema. „Kui keski inimene teist pahandas, siis öeldi, küll see oskab loitsida” (Lüganuse).

37. rõugutaja. Wied. : rõugutaja gen. rõugutaja (rõugutaja, raugataja, rõõgutaja), rõugutaja- inimene. ÕS: rõugutaja ‘nõiamoor, tont, koli’; sünnitusejumalanna Fr. R. Kreutzwaldi järgi. Rõugutaja, nõid muinasjutus, hakati hiljem tarvitama õnnejumala tähenduses.

Põltsamaalt pärinev kirjalik teade kõneleb rõugutajast kui nõiast: „See inimene on rõugutaja (nõid)”.

38. tark, tarkus. ..Targa ülesanne on vahemeh e os a inimes e ja vaimuriig i vahe l esitada..  Tark püüab kõige pealt pahade vaimude ja vaenulikkude vägede loomust ja sündi ära mõista. Nende alguse, loomu ja sünni äramõistmisega satuvad nad nagu targa meelevalla alla;” tark võib neid siis taltsutada, kurjad kavatsused muuta. Võib oma tahtmise järgi sundida ka loodusnähtusi, parandada haigusi. Tunneb abi nõiduse vastu ja võib nõidugi nuhelda.

Juba nõia puhul osutati sellele, et järsk vahetegemine nõia ja targa vahel on kunstlik, kuigi säärast vahet rahvas kohati tunneb. Võib öelda, et tarka tuntakse eestis enamasti heasoovlikuna, kes pöörab nõiduse heaks (Käina), kes oskab nõidumise puhul õpetada vasturohtu (Põlva). Seesuguses tähenduses esineb tark Hiiumaal, Saare-, Pärnu-, Võru-, Setumaal. Targas lihtsalt sõnadeg a arstija t nähakse Harju-, Lääne-, Saaremaal, ettekuulutaja t või kaarditarka Viru- [vt. ka arbuja], Järva-, Hiiumaal.

Mujal ilma ligema määratluseta. tark, gen. -ga esineb varieerumatult üle maa. Eisen kõneleb veel mitmesuguseist tarkadest: „ .. kuuleme kiva nõidumisel tarvitavaist kivitarkadest, soolaga nõiduvaist soolatarkadest, tuult tähele panevaist tuuletarkadest. Koguni veetarku ja viinatarku tunneb rahvas”.

Viimatinimetatud tarkadest noteerib ka Wied . tuuletarka. Nende rahvapärasuse tõestamiseks pole andmeid. Tarkus on tuntud niisamuti peagu ülemaaliselt. Wied. : tarkused Zauberkünste. „Ara ilmaski midagi tarkust enesest vanemale inimesele õpeta” (Koeru). Kui noorem õpetab vanemale tarkust või kunsti, siis kaob selle mõjuvõim. Iga võte elus, mis kuidagi erineb tavalisest, võetakse kohe kaasinimeste kriitika alla ja loetakse sellest välja omamoodi maagiat: „Ka andjat, kui see alt käe midagi toimetab, arvatakse midagi oma tarkusega tegevat” (Halliste). Targa juures abi otsimas käimist kutsutakse targul käima (Karuse).

39. manatark, manama . Wied. : mana-tark Zauberer, Beschwörer. Termin manatark on liitunud sõnadest manama + tark, kusjuures esimene komponent tähendab ‘vanduma, needma’. Sõna on vähe tarvitatav ja alles kristlikul ajal tekkinud89), manama ‘sõnade abil nõiduma’ kohta on andmeid ainult P.-Eestist. Samuti ainult Kuusalus esineb nõiduse tähenduses manajus ‘sõnadega ärategemine’.

40. teadmamees, täämas. Mõlemad on nõia „tarkust” ja ..teadmist” väljendavad nimed, mida arvatavasti võib ühendusse viia soome tietäjaga. [vt. tuusija p. 41]. Esimene nimetus on noteeritud Haljalast ja Simunast tähenduse ligema määratluseta. Wied . annab teadma-mees Wahrsager, Zeichendeuter. Teine, arvatavasti esimese lühenenud kuju, on nähtavasti niisamuti tuntud piiratud alal, ainus teade põlvneb Haljalast: „täämas ‘teadmamees, nõiataoline vanamees’. See on kaunis täämas”.

41. tuusija, tuuslar, tuusima. W i e d.: tuusikas gen. tuusika, tuuskaja Zauberer, Hexenmeister. Käsikirjalised teated: tuusija ‘kuntsimees, nõid’ (Haljala). „Tuusija lausub sõnadega” (Jõelähtme). Samast kihelkonnast leidub veel teade, et tuusija on arstinud loomi hobusesaba-jõhviga. Sõna häälikuline areng — tundija > tuusija — vastab ideoloogiliselt soome tietäjä kujutelmale, kuulub seega meie vanemate nõianimetuste hulka. O. Loorits a andmeil tuusija on aja jooksul saanud ka negatiivse värvingu eriti sõnakujudes tuuseldaja ~ tuntseldaja40). W i e d. tuuslar gen. tuuslari (tuuskaja, tuusar, tuusija) Zauberer, Hexenmeister, Quacksalber. Allakirjutanul on kasustada kaks kirjalikku teadet: „Tuuslar oli üks nõiasarnane, vägev oid, sõnadega oid, puhund tuult teise peale. Kui mõtles kurja, siis läks peale-tuule, saatis oma viha selle inimese peale välja, kellest kurja mõtles” (Jõhvi). Teine teade on Kuusalust, murdeuurija märkusega „juhuslik”. Tuuslar on ilmsesti raamatu mõjul sugenenud rahva kujutlusse, sest sõna on loonud Kreutzwald, O. Looritsa arvates t uuseldajast. Verbi kujud on luusima, tuuseldama. Wied . tuusima, -in, -ida zaubern, hexen, besprechen. „Sa pidid ikka suur nõid olema, pidid aina tuusima (Jõelähtme) ; tuusima ‘viguritega arstima’ (Jüri) ; tuuseldama nõiduse tähenduses on antud ainult Wiedemannil, praeguse» rahvakeeles tuuseldama sõnal aga on tavalisem raputamise, sasimise, karvustamise tähendus, saksa zausen, milline tähendus esineb ka Wied-1 .

42« arst, küla-arst, maa-arst, tohter. Arst ja tohter on isikud, kes rahva tervise eest pidid ja peavad nüüdki hoolitsema. „Arst on tark, kes nõiduse abil arstib” (Karksi).

Kujul arst on nimetus tuntud Viru-. Harju-, Pärnu- , Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal ning Lutsis. Erinevustest võiks nimetada arstija (Paistu) ja arsti baaba (Lutsi). Viimane termin osutab „arsti” feminiinset päritolu [vrd. vene öaoa]. Verbi arstim a kohta (nõidumise tähenduses) on andmeid palju kitsamalt alalt, kuid substantiivse kuju laia levimise tõttu võib oletada ka verbi hoopis laiemat tundmist. „Temä arstib (-ma inf. afstme) vii ja sõnadege” (Karksi). Wied-s puudub sõnal arstimise tähendus. Ainult arstimiserohi juurde on antud: Arzenei (auch Zaubermittel).

Peale esitatud üldiste nimetuste tunneb rahvas eri haiguste ravijate jaoks arst-sõnast veel hulga liitsõnalisi tuletisi, nagu venitse-arst, nikatse– ~ nikastuse-arst, roosi-arst, maalise-arst jt. Nad kõik tarvitavad arstimisel sõnu (posivad), roosi puhul ka roos i paberit. Uks ja sama isik võib kehastada korraga kõiki loendatud eriarsti võimeid, kuid üks võivat siiski arstida paremini üht, teine teist häda (Rannu).

Arst , arstim a on jällegi laen alamsaksast: arste — Arzty arsten — medicari, sunt maken.

Õpetatud arstide tekkimisega linnadesse tekkis tarvidus neid eraldada rahva-arstidest. Selleks lisati viimastele ette kohta määrav täiend. Nii tekkisid küla-arstid ja maa-arstid .

Esimese kohta on vähem teateid. „Käib küläafste müüda” (Tarvastu). Teine on hoopis laiemalt tarvitusel. „ .. . maa-arsti nime all mõeldakse siin [Karksis] ‘soolapuhujat, nõida'”. „Vanaste olli maa-afst, kes sõnadega arstis” (Tori). Õpetatud arsti tavaline nimetus tohterg i võib vahel tähendada „maa-arsti”. „ .. . üks nõid ja tohter”’ (Simuna). Verb tohftjerdama: „ Nõiad posivad — lugevad käte piäle ja toherdavad” (Tõstamaa).

Üldisemalt on sõnal toh(t)erdam a harilik arstimise tähendus, tähendab Helmes pilkeliselt ka „ arstim ise” lõppemist vea suurenemise või katastroofilise pöördega, niisugusel puhul koos rõhulise parti kiiga ära . Võib-olla kutsuti arste ka avitajaiks ja abitegijaiks [vt. Wied.]. Järgneb veel terve rida eriarste, kelle spetsialiteet või arstimisvahendid ilmnevad juba nende nimes, nagu näitavad järgnevad nimetused.

43. kärnavajutaja oli vist spetsiaalselt teatava nahahaiguse arst. Tuntakse Vigalas.

44. piiraja, piirama. Jälle teatav nahahaiguste arst, eriti sammaspoolikute alal. Sammaspooiik piiratakse, et ta suuremaks ei saaks kasvada, — siis ta hakkab kuivama.

Lisaks sellele tarvitab piiraja muidki vahendeid — sõnu, sülge ja soola. „Sammaspoolik piirits soolage ümmer” (Karksi). Helmes oli seesugune piiraja Nohka Jaan, kes nüüd ligi 10 aastat surnud. Tema arstis sülje ja sõnadega: sülitas sammaspoolikule, hõõrus sõrmega laiali, piiras ja luges sõnu peale.

Piiramist tarvitavad ka roosi- ja paise-arstid (Rannu).

45. tasuja, sootietasuja. Masseerija, kes arstib venitamisest tekkinud haigusi — soonte tursumist Andmeid sporaadiliselt. Kohati tehakse ka vahet (soone)tasuja ja posija [vt. 49] vahel — neist esimene ei tarvita sõnu, teine on sõnadega arstija (Rannu).

46. valuvõtja, valu võtma. W i e d. : valu-võtja Schmerzstiller, Zauberer. Käsikirjalisi teateid on noteeritud Viru-, Lääneja Pärnumaalt: ööldi olema valu võitajaid; ühekorra mul käsi akkas valutama, sütagi läks pahast, vahtis töist ja silitas ja valu läks vällä” (Jõhvi). „Nõia moodi luges sõnu, luges sõnu ja võttis valu ää. Sõnad võtsid valu ää” (Kullamaa). Verbi val u võtm a on märgitud laiemalt alalt. Wied . : valu vfõtmaj den Schmerz stillen (durch Zauber). Käsikirjalised : „Valu võtma se oli koa sõnu lugema. Luges sõnu, sõnad võtsid valu ää” (Kullamaa). „Valu võitama. Lueb sõnad pääle, võtab valu” (Jõhvi); „valu võtme. Sii ruiel olli võtten valu ära küll. Oben jäi kolme jalage. Jala olli är nikerden. Kolme Halage läits sinna ja nellä jalage tulli kodu” (Karksi).

47. sõnakas, sõnu ja, sõnama. „Sõnakas \õi sõnak on nõid” (H.-Jaani). Nimi viitab sõnadega nõidumisele resp. arstimisele. Nii ka sõnuja ja sõnategija. „Sõnaja on arst, kes arstib sõnadega” (Setu). „Sõnategijad — kes üksteisele nõidust ja valu võtmist õpetavad” (Risti). Nõidumise (-arstimise) tähenduses on tuntud sõnumine või sõnutamine. „Vanaste oli ikka rohkem sõnumist ja kuntsi” (Jõelähtme). „Sõnutamist pääle viia (haigele kohale)” (Rõuge).

Õieti on raske teha vahet, millal tarvitatakse sõna pahatahtliku nõidumise, millal arstimise tähenduses.

48. lausuja, lausuma. W i e d.: lausuja („Sprecher”), posija („FIüsterer”) und puhuja („Blä- ser”)”.

Termin lausuja „arstija” tähenduses esineb peagu ainult P.- Eesti murdealal. „Käisin hammaste pärast lausuja juures, luges sõnu rohu peäle, aga ei sest olnud abi” (Jõelähtme). „Lausuja oli koa nõid ikka. Põld sial vahet ühti” (Kullamaa). Lausuja esineb „arstina” Viru-, Harju-, Lääne- ja Pärnumaal; kord ka Võrumaal: ^Lausujad ja nõiad” (Karula).

L.-Eestis tarvitatakse verbi lausuma enamasti ainult tähenduses ‘ütlema’: „Es lausu musta ega valget” (Helme). Ka P.-Eestis verb lausuma esineb ‘ütlema’ tähenduses, tähendab selle kõrval aga ka ‘nõiduma, arstima’. „Lausuja lausub ja muaalused kaovad ää” (J.-Madise). Tuntakse Viru-, Järva-, Harju-, Lääne-, Saare- ja Viljandimaal ning lisaks jällegi Karulas: „Nõid laus luume”. Wied. : pilvist lausuma aus den Wolken wahrsagen. Käsikirjal, andmed Põltsamaalt.

49. posija, posima. Posija on samuti sõnadega nõiduja. Tuntakse Tartu-, Viljandi- ja Võrumaal, posif. „Punni Kat ri OÜ üts posij” (Võnnu); „posija arst nikerdust” (Rannu). Harzias tarvitatakse posijat sõimusõnana. Samuti on see tarvitusel Helmes „arsti” kõrval vusserdaja, saamatu inimese kohta.

P.-Eestis on nõia tähenduses posiseja (Juuru, Kullamaa). Verb: Wied. : posima, posisema, -sen, -seda besprechen, hexen. Posima esineb Tõstamaal, Tarvastus, Sangastes, Põlvas, Rõuges, posisema J.-Madises, Koerus, Märjamaal, Kullamaal, Toris. Karksis ja Helmes — pusime ‘nõidusega arstima’.

50. pomiseja, pomisema. Pomiseja on nõid, kes sõnadega arstib (Simuna, Vigala). Wied. : pomiseja aff gen. ati Hexen– «) meister. Verb: pomisemma ‘nõiduma, lausuma’ (Vaivara), pomisema (Koeru). „Mõni inimene pomiseb, poriseb, lueb sõnu vee peäle ehk viina peäle, ehk lueb nikastamese sõnu, see koa pomisemineu (Juuru). Siia võiks kuuluda ka deskriptiivne verb pobisema ‘sõnu lugema’. „Eks nõiad pobisendgi” (Iisaku).

51. porssima– W i e d.: pofsima, -sin, –sida hexen, besprechen. Porssima esineb ka teises tähenduses — keelt porssima ‘halvasti rääkima’, eriti võõrast keelt.

52. puhuja, puhuma, soolapuhuja. Puhuja on sõnadega arstija, kes pobiseb oma sõnad rohu peale (Jõelähtme). „puhkja posi pääle” (Rõuge). Verbi puhkme tuntakse ka Helmes ja Karulas. Samas tähenduses on hoopis laiemalt tarvitusel soolapu – huja . Wied. : soo/a~p[uhuja] Salzbläser. Levinud tervel P.- Eesti murdealal ja L.-Eestiski. „Soolapuhuja puhus soola peale ja arstis sellega haigusi” (H.-Jaani).

Nissis tarvitatavat soolapuhujat nõia eufemismina: „Igaüks ei taha nõid öelda, siis ütleb soolapuhuja”. Soolapuhuja on tulnud meie keelde tõlkelaenuna alamsaksast, arvatavasti balti-saksa keele kaudu, kus esineb „Salzpuster” , läti k-s: sälspütejs.

53. lumbuja, lummutus, lumbuma. Ka lumb u j a kuulub sõnadega arstijate hulka. „lumbuja ‘lausuja, soolapuhuja'” (Kuusalu)47), „lumbja ‘lausuja, soolapuhuja'” (Vaivara); „luthmja ‘moondaja, lummutaja'”. Sessamas tähenduses Kuusalus tarvitatakse ka lumbumoor*8 ). Vist silmamoondaja tähenduses on antud Jõhvist: „Silmalumbifa teeb nõia vigureid”. Vt. Wied. : silmalummaja Augenverblender (so dass man Falsches sieht). Lummutu s on nõiduse tähenduses üldiselt veel kaunis vähe tarvitatud. Kohati tal peagu täiesti puudub see sisu, on muutunud lihtsalt sõimusõnaks või tähendab viirastust. Wied. : lummastus gen. lummastuse, Lummutus gen. lummutuse (lumatus, lUmatus) Bezauberung, Verhexung, Augenverblendung. OS: lumm ( = nõidus), lummus — nõiutud olek, nõidus, lummutus. Kirjalikud sõnasedelid annavad: lummuts Viirastus, moonutus’. „Lummuteb midagi silmi ette” (Halliste). Häädemeestes sõimusõna : „Sa ilma lummutes”. Tarvastus: lummutus ‘Augenverblend’. sitmälummutse ‘viirastus, hüpnoosi abil tekitatud nägemus’. „Sirkuse narri om ju kikk sitmälummutse. Tükkis palgist läbi . . . vanakuradi tembu iki, mis na muud om” (Karksi). Verbina esineb lumbuma Kuusalus, täh. ‘lausuma, sõnadega arstima

4 9 ); lumbima (Vaivara, Jõhvi) ~ lum(mi)ma (Põlva); lummutama, tähendus muutunud ‘salaja hirmutama’ (Häädemeeste). Hallistes tähendab ennast moondama, ka maskeerima; Karksis ‘silmi moondama’.

54. suitsutama. Haiguste, eriti kurja silma vastu kindlustamiseks, ka nende kaotamiseks tarvitatakse vist üsna üldiselt suitsutamist. „Põrst suiisutevet ku om ära nõiut” (Karksi). Kreutzwaldi järgi ei lähe kurja silmaga vaadatud koor enne võiks, kui kurjategij a karvadeg a koorekirnu suitsutatakse B 0 ) . Ka Lutsis tuntakse suitsutamist mitmesuguste rohtudega kurja silma tekitatud haiguste vastu [vt. E. Kirj. 1936, nr. 9, lk. 405/6].

55. kätt peale panema, ‘käe pealepanemisega arstima’. „Jumal antku Kulli Mariksel tervist, miu tei terves. Ku ta käe pääle pahs siis olli ku puul’ valu vähep” (Karksi).

56. (h)arjaseid võtma. Harjaste võtmine on teatava nahahaiguse maagiline ravimine. Näole rasvanäärmete ummistuse tagajärjel tekkivaid vistrikke rahvas kutsub üle-eestiliselt „harjasteks” (Comedones), sest neil näib olevat sarnasust seaharjastega. „Haigusnähtu püütakse ravida üldiselt tuntud harjaste-võtmisega” (väike laps määritakse üle jahutaignaga ja viheldakse kuumas leilis)Bl). Virumaalt on kirjutatud säärase tegevuse kohta kaks teadet: „arjusseid võtma — võeti lastel arjusseid, tehti niesukest piene jahu rokka, määriti laps rokaga üle, saun oli palav, märg riie ümber lapse, viheldi last, pidand arjussed tulema roka külge, tühü kunts kõik; ihu siest pidid ühed karvad tulema välja ägedas saunas” (Iisaku). Teine samasisuline teade Jõhvist.

57. törtsi tegema, ‘nõidumise sõnu peale lugema’. „Tegi törtsi hobusele ‘nõidus hobust’, tühi törts küll oli, aga tervest sai” (V.-Jaagupi). Wied . järgi on tähi t[örts] leeres Geschwätz, ein Nichts. Seega sõna algselt ei näi tähendavat nõidust.

58. raganas. Raganal on kaks esinemisala Eestis: 1. Häädemeeste, 2. Kanepi ja Hargla, seega Läti piiri ligidased kihelkonnad. „Raganal jooksevad silmad iki vett ja on mädatsed” (Hää- demeeste). nVana Ragane Siin oli vanamees, kutsuti nii. Too arstis marutõbe ja kutsus ussi välja, kui oli nõeland, pess vitsaga (ussi) — läks tagasi.” Tütarlastele andnud ka armurohtu (Kanepi) Siin näib ragan olevat koguni hüüdnimeks. Harglas peäle nõia tähenduse on see sõimu- ja hurjutussõnaks. Vallatuile lastele öeldakse: „Huju rakanl ah sa mait ~ rakan”; „kuradi rakan”.

Lätimaal elavad eestlased tunnevad samuti seda sõna: Aluksnest 7 kilomeetrit on ragani pettäi, mille alt inimesed ei julge läbi minna.

Sõna on laen läti keelest, kus see on väg-a levinud nõia terminina — ragan(a). Arvatavasti on see võetud omakeelsete ametlikkude nõianimetuste eufemismiks52) nii positiivse (arst) kui negatiivse nõia tähenduses.

Läti ragana täidab osalt ka puugi funktsioone, kes „käib piima lüpsmas, keha hingetult maas, jätab maha oma „sülje”, ,,ila”, „okse”, „sita” ( = puugipasa!)” 53). Eestiski tuntakse raganakäimist, ragana sitta ja ragana paska (Häädemeeste).

59. suri. Kohalik sõna Võrumaal ja L.-Tartumaal. Mujal tundmata.
Nõia nimetuse kõrval märgib ta veel kelmi ja jonnakat inimest, suri ‘nõid, arst, posija (Karula, Hargla); „Suriks pilgatakse kõiki isehakanud arste ja soolapuhujaid” (Rõuge), suri ‘jonnakas ja kuri inimene’ (Põlva), ‘kelm’ (Sangaste). Sõna etü- moloogia on selgumata.

60. arbuja, arbuma. Arbuja nimi esineb juba XVI sajandil vadjalaste ja ingerlaste juures, nagu selgub piiskop Makari kaebusest a. 1534, et „tšuudlased” „pidavat tavalist inimest eneste juures papiks, keda nad kutsuvad arbujaks (arbui) ja see toimetab petlikul viisil ja annab nimed lastele”.

Arbuja juures käidi, kui mingi asi oli kadunud. Ta arvas selle üles vee ja viina pealt vaatamisega ja teiste toimingutega, millest veel allpool.

Sõna on arbuja kujul tuntud Virumaal, kusjuures V.-Maarjas nimetatakse ka arpu katsjad. Lõuna-Eestis arbuja on arstiks — arbja (Lutsi), arb ‘nõiduja inimene’ (Helme). Nagu Vaivara, Jõhvi, Lüganuse kihelkonnas arbuja tegevuseks on kaardipanemine, nii ka Vadjas: „Arpoonikka ja arpoja Kuzmini [keelejuht] järele on sama kui eesti kaardimoor [vt. p. 66] ehk soome povaaja“.

Arbuja tegevust kutsutakse arbumiseks , verb — arbuma . Wied. : arbutama, -tan, -tada (arvutama, albitama, arp ima, arutama), frekv. arbutelema, -len, -lia hexen, zaubern. OS: arbutama — liisutama (verlosen; arpima), arbuma ‘nõiduma, vastu nõiduma’ (enamasti riputati sõrmus või prees niidi otsa ja esitati sellele küsimusi; „sõrmus või prees tegi suurema ringi, kui õiget haigust nimetati; ka näitas samuti rohtu haiguse vastu ja kohta, kust haigus saadud”  (Kuusalu).

Jõhvis arbutakse nii: pannakse sõrmused ritta ja vaadatakse neist läbi raha peale; kelle nägu on raha peal näha, see on varas. Lisaks veel arbumisviis Lüganusest: Toodi õhtul ämbriga vett, pandi soola sisse ja nõiuti pimedas. Kui lasta tilk nõuküsija (?) verd vette, siis tuleb varga nägu vee peale.

Lutsis arbutakse sõela ja kääridega. Kreutz – wald i „Reinovader Rebane” III tr., lk. 128: „Koeru kihelkonnas elab üks tark vana moor, kes Arpu oskab lüia ja viina klaasi seest varga näu ülesnäitab.” Käsikirjalised andmed verbi kohta: arbuti siis, kui oli midagi kadunud (varastatud) või kui taheti tulevikku teada saada (Haljala); samuti ka mujal Virumaal. Selle kõrval on Virumaal kohati arbitama (Iisaku).

Koerus tähendab arbitarna ‘karistama’, Tormas ‘nõiduma’, Rõuges ‘arstima’, arbitsema ‘rohitsema’ (Simuna), arpu katsuma. W i e d.: arpu katsuma durch Zaubermittel heraus bringen (Gestohlenes, Verlorenes). katsub arbu ‘kes oma tulevikku püüab teada saada’ (Jõelähtme) ; arpu katsuma ‘pihku sülitades vaatama, kuspool varas on (vaadatakse ka viina pealt)’ (V.-Maarja). arpu tegema ‘arbumise läbi tulevikku ennustama’. Esineb Virumaal ja P,-Tartumaal.

61. kaaluja, kaaluma. Kaaluja kohta on andmeid kaunis vähe. Sisuliselt eelmisega ühtuv. Siingi otsitakse kadunut või varastatut, kuid vahendiks on siin sõel, söed, võti, nööbid ja lauluraamat. W i e d.: kaaluja Zauberer, Hexe. Vändra pool kutsutakse nõidu kaalujatekshn). Tuletisi: kaalija eit. „Umbes 70 aasta eest olnud veel Sõrves keegi laialt kuulus kaalija eitu6S). Wied. : kaalu-naene Hexe; viimane olevat tuntud ka Helmes. Verbina esineb peamiselt kaaluma . Wied. : välja kfaaluma], üles kfaalumaj durch Zauberei 

„Kes posisesid, need kaalusid raamatuga koa” (Märjamaa). Kaaluma kõrval esineb ka kaalima. Wied. : kaalima, -lin, -lida  (— soolage e. harjaga arpu lõõma), üles kfaalumaj.

Ansekülast noteerib A. Saareste: „Kaalima tähendab siin ‘nõiduma, arbutama, arpu katsuma (näit. tulevikku kuulutades, saladust otsides või ilmutades, mingit haigust, tõve põhjust, varast või kurja otsides)’.

Kaalimine sünnib sel teel, et kaalija nõiamoor riputab kaks nööpi niidi otsa, kõlgutab ja liigutab neid siis parema käega teise käe peo kohal, silmitseb neid ja kõneleb ning kuulutab sealjuures abiotsijale” [vrd. arbuma]59). Kaalima etümoloogia kohta seletab Saareste, et see on moonutatud kuju sõnast kaalum a (rippuvaid nööpe peo kohal kaaluma). — Vändra pool kutsutakse veel nüüdki [1921] nõidu kaalujateks*0 ).

62. tilpaja, tilpama. Tilpaj a on kitsa alaga termin, mida tuntakse Helmes ja mõnes naaberkihelkonnas. Tilpaja st on teateid juba 200 aasta eest. Helme kiriku visitatsiooni puhul 8. III 1749 küsitakse, kas Helmes ettekuulutajaid (tarku, nõidu, maa-arste) leidub ja kes neilt abi otsib. Saadaksegi teada mitu isikut, kelle tegevust määratakse tilpama-sõnaga, mis umb. vastab soome sõnale loitsimaan.

Tilpama sõnast on tekkinud tilpaja, kes haigusi  arstib ja tulevikku kuulutab. Protokollis tuuakse rida näiteid, kes kõik tilpajalt abi palunud ja kuidas ta on aidanud. Koorküla Monna Hans arstivat nikastust ja ussi nõelamist sõnadega ja vaigistavat verd samuti sõnadega. Patküla mõisas aidamees käinud aidalõhkujaid avastamas tilpaja juures. Taagepera Meleti Matz arstivat hambavalu, nikastusi ja tulehaavu sõnadega . Vastu Eiseni oletust tuntakse tilpajaid ka Helme naaberkihelkondades.

Karksist noteerib A. Saareste: „/V//)a/e ehk maaarsti nime all mõeldakse siin ‘soolapuhujat, nõida’.” Kirjalikud teated tilpaja kohta: „Nõidu praegusel ajal enam ei ole, küll leiduda aga tilpajaid. Pati-Ristiküla Aru talu peremees olla veel praegu tilpaja” (Saarde); „tilpaje ‘arst, kes arstib maalisi soolaga'”(Saarde). Ka verb t i l p a m a on tuntud ainult niisama kitsal alal. „ Öeldakse : tema tilpass = kaess raamaduge, maalise arsti tilpase ‘maa-arstid nõiuvad (raamatuga), mis seisnud selles, et lammaste ravva köiideti raamadu vahel, siss mähits nöörige kinne raamat; siis võetud lambaraudade pärad näppude vahele ja lastud raamatut ümber keerelda, mille järele tulevikku või mingit saladust arvatud ja taotatud. Allakirjutanu on samasugust tilpamist näinud ka Helmes, ainult lambaraudade asemel oli ristiga aidavõti. tilpame ‘lauluraamatu ja võtme abil tulevikku ennustama’. „Ku sul om üits asi ära varastet. Lauluraamatuge tilbats. Taeva Kadri wõist. Aiguse peräst käis. Võti pantavet lauluraamatu vahel, piat tagasperi issameie ära lugeme. Sis raamat käis tiiru, ku selle inimese nime üteits, kes varasten om. Raamatuk, raamatuk ütle ken om, kas Tiina või. Ku sii varas om, siis raamat lää käime” (Karksi). Nii oli tilpaja ennustaja, nagu arbuja ja kaalujagi, aga juba õige varakult (juba 1749. aastast) saanud ka arsti ülesanded. Mõlemas asjas tarvitatakse tilpajat veel tänapäevani. Veidi laiemalt kui tilpamist tuntakse tilpimist (Helme, Karksi, Paistu, Viljandi), mis põlvneb sestsamast tüvest ja tähendab liisuheitmist, mängu alguse loomist. Nii tilbitakse Helmes kitsi – mäng u algul kepiga, muksimäng u (kivimängu) algul kividega.

63. ett e kuulutama — nõiad kuulutasid ette. Kaardimoorid ja käetargad olid ikka ettekuulutajad (Kullamaa, Mihkli).

64. ennustama ‘tulevikku ütlema’ (Torma).  Siin näib üleskirjutaja eksivat. „Maalise arsti” ei tähenda maa-arsti . vaid erilist maalise arsti. «Maalised” on punased vistrikud, mis kohaliku rahva arvamise järgi tekkivat liiga varajasest mahaistumisest kevadel, eriti enne jüripäeva.

65. raamatuge kaeme [ = tilpama] ‘lauluraamatu ja Piibli abil tulevikku ennustama’ (Karksi)

66. kaardimoor „pani kaartisi väi la. Luges sialt inimese möödaläinud elu, tulevikku koa. Vargusi käisid kuulamas. Kaardimoor ütles, kus pool varas oo” (Kullamaa). Nimetus, samuti kui elukutsegi on tuntud üle-eestiliselt. Wied. : kaardi nfõidj Kartenschiägerin; kaardipanejad ‘nõiad’ (Vigala); kaartipaneje ‘ettekuulutaja’ (Karksi); kaarditark (Helme, Põltsamaa, Rannu).

67. käekatsuja ‘kaardimoor’. „Kää katsuja, kätest vaadatasse ja mõned vahivad silmist” (Iisaku; ka Torma); käevaataja (Vigala, Helme), kätt vaatme ‘käejoontest ennustama’ (Karksi).

68. lapard. Wied. : lapar gen. lapari (lapart) Sprecher, Plauderer. Puhjast saadud teade lisab sellele seletusele juurde veel ‘ettekuulutajad Ettekuulutaja tähenduse on saanud sõna nähtavasti ainult Puhjas. On arusaadav, et lobiseja iseloomustav nimetus võis kanduda üle ka ettekuulutajate.

69. veesegaja, veetegija, veevaataja ‘nõid, tark’ (K.-Jaani). Kuigi neil küll puudub ligem seletus, võime neid ometi lugeda ennustajate hulka, sest et ennustajate tegevuse huika ju kuulub vee pealt vaatamine või vee segamine.

70. vaksimees, vaksid. Kogu Eestis tuntakse väljendit vakse tegema ‘vigureid, koerust tegema, veiderdama’. See väljend on tunginud ka nõiduse terminoloogia alale. Nii tähendavad vaksid ‘nõidust’ (Paide). Samuti esineb juhuslikult vaksimees ‘nõia’ tähenduses. On üsna mõistetav see psühholoogia, mis ühendab nõiatembud tembutusaga, viguritega üldse. Sõna ise on võõrast algupära, laenatud saksa keelest balti-saksa keele vahendusel. Balti-saksa keeles on veel praegugi üldiselt tarvitusel Faxen machen ‘vigureid, koerust tegema’65).

71. vigurimees on arvatavasti saanud ka nõia tähenduse nõidustembutuste järgi. Üleskirjutisi on Simunast ja Käinast. (Vrd. seda ka sõnaga vaksimees. )

72. koogumees. P.-Eestis Juuru, Kullamaa ja Käina kihelkonnas esineb nõia nimetusena veel koogumees . koogumees ‘nõid’. „Tõnu oid isegi koogu mees, aga molle ta kedagi paha ei teind” (Juuru). Kullamaal seletatakse, et ta oli viguri mees, kes tegi viguritöid. Sõna etümoloogiale viitab P.-Eestis konksu, haagi tähenduses tarvitatav koo k gen. koogu, mida Wied . annab sõnaühendeis: hammas-kooku vedama sich herumzanken, sõrm-kooku vedama ais Kraftprobe — sõrme vedama; keele-kook (poetisch) Lügner. Veel ligemale läheb aga Wied-i kookus, gen. koo kuse List, Ränk. Selle põhjal oleks siis koogumees üsna ligidalt sugulane viguri- ja vaksimehega. viidates eufemistlikult nõia tempudele, konksudele.

73 tembutama . Wied. : ära tfembutamaj verhexen. Kindlasti ühendusse viidav nõia tempudega. Armunoia jaoks peagu ei olegi spetsiaalseid nimetusi. Seda tegid kahtlemata teised arstid, targad ja nõuandjad. Küll aga esineb verbe, mis tähendavad harilikult soovitud mehe (aga ka neiu) külge tõmbamist, ära võlumist.

74. võrgutama . „ Söötis poisile midagi sisse ja võrgutas sellega ära” (Halliste, ka Saarde).

75. külge tõmbama ‘armastama nõiduma’ (Simuna).

76. perrä paneme ‘nõiduma teist armastama’. „Palu Ann ollu perrä pant. Poiss lännu künme ja Ann lännu perrä, es ole äbenen kedagi” (Karksi).

77. rohitsema (vrd. perrä paneme). „Sie on rohitsetud, kui keski pruudist ei tagane” (Iisaku).

78. ära tegema. „Tüdruk oli poesi ää teind” [ = armastama nõidunud] (Kullamaa, ka Rannu).

79. nortsima ‘jõuetuks tegema, rikkuma, ära nõiduma’. „Ta on ära nortsitud” (Jämaja).

80. lottama ‘võtme ja piibliga ennustama’ (Risti). Kuulub seega sisuliselt ennustamiste — kaaluma, tilpama, arbuma jne. — hulka. Andmeid on ainult mainitud kihelkonnast.

81. läbi laskma. „Kanad laseb lapi rihma vasta päivä” (nõnda tehakse nõiakunstiks, kui kana muneb nahkmune). Ka hobust lastakse mõne haiguse puhul läbi rihma (Jõhvi).

82. puhus, puhuse pandja. Puhus on nõidusevahend, mis on kokku mässitud munadest, lihast jne. Puhuse pandja on nõid. „Kokku pantu, kokku mütsitet veiva mune, vai liha vai villu pantu puhusses” (Hargla). Lõpuks võiks tuua veel rea nimetusi, mille kohta vähese materjali ja ebamääraste seletuste tõttu on võimatu midagi kindlat väita. Nende hulgas leidub rida niisuguseidki, mis võivad olla individuaalsed, kandes ühtlasi eufemistlikku laadi. Harglast on märgitud nõia nimetus laplane ‘ragan, võlu’. Arvatavasti individuaalne või üsna lokaalne termin. Kirjandusest on «Kalevipoja” mõjul tuttavaks saanud Lapu tark, kes on siin kahtlemata mõju avaldanud. Samuti on Harglast ainult ühes teisendis tuttav mait ‘ragan, võhlu’, mis samuti näib piirduvat kitsa esinemisalaga. Emmastest on märgitud panija ‘nõid’, TartuMaarjast ja Kodaverest pooltaraka t ‘nõid’, Harglast prohvus ‘nõid’, Simunast põrguline ‘nõid’, Käinast püssimees ‘üks nõid või tark’, Jõhvist võimumehed ‘kel palju rammu oli või jälle kunsti mõistis teha’; nõidust tähendavaid: Hiiumaalt inn gen. innu ‘nõiutis’. Hulgal Wied . sõnaraamatus esinevail termineil pole allakirjutanu leidnud vasteid murdeist. Nii abi tegija auch Hexenmeister ja avitaja võiksid olla arstid, järeldades nende nimest; läbi nägija Zauberer võiks olla ennustaja, Iämmija Zauberer, Hexenmeister, Beschwörer, saksa-ljammija] Zauberer gegen den 571 Zorn des Herren, nii siis saksa viha vastu. Spetsiaalselt saksa viha vastase abimehe nimetust murdeist pole vist kirja pandud, kuid tuntakse tervet rida nõiatehinguid, nagu soolapusside kandmine kaenla all, mis peavad aitama saksa viha vastu (Jõelähtme) jm., tegija Zauberer, õnne-andja Wahrsager, Hexenmeister; nõidus: tehtud asjad Hexereien, Angezaubertes, onne-andmisep[att] Zauberei.

See on lühike ülevaade nõia ja nõiduse nimetustest eesti murdeis andmete põhjal, mis on praegu kättesaadavad eesti keele ja rahvaluule hoiupaikadest, lisades juurde andmeid prof. A. Saa – rest e isiklikust sõnasedelitekogust ja autori isiklikke märkmeid. Nimetuste rohkus on tingitud sellest, et nõia tegevus on väga laiaulatuslik ja kirju. Seejuures eestlasil puudub iseseisev nõia elukutse6Ö).

Nõiavõimeid võib küll olla rohkem teatavate omadustega inimesel (mustavereline, puserdi hammastega, kõõrdsiimaline, mitmesuguste sünnimärkidega jne.), kuid nõiduda võib ka muu „igapäevane inimene”, kuigi küll ainult teatavail tingimustel. Nõidu võib liigitada selle järgi, kuidas nad oma üleloomulikku hingejõudu rakendavad: kas kaasinimeste vara egoistlike omastaja!na või lihtsalt kadedate kahjustajatena, või haiguste ja muude hädade läkitajaina inimestele ja loomadele selsamal põhjusel. Vastupidi arstid, targad jt. peamiselt abistavad nädalis! igasuguste õnnetuste ja saadud või saadetud haiguste vastu. Need, nagu muudki kirjutises esitatud nõidade ja nõiduse nimetused, ei väljenda teravalt piiritletud mõistet, vaid erinevusi võib olla funktsioonides geograafiliste alade järgi. Tarvilikuks abimeheks igapäevastes muredes on ka ennustaja, arbuja, kaaluja, kaardimoor jne. Ennustajad kuuluvad ehk praegugi maa-arstide järel tarvitatavamate abimeeste hulka. Nende ülesandeks on tuleviku kuulutamine, varaste ja tulesüütajate avastamine, nõu andmine armastajaile väljavalitu „ära tegemiseks” või „perrä panemiseks”. Asja salapärasusest tingitult esineb nimetustes sageli ka ümberütlusi ja eufemisme (sageli laenatud võõrkeelist), mis omakorda rikastavad selle ala leksikaalset külge (tukimees, tookemees, vaksimees, kuntsimees, krossimees, kross jt).

(Lõpp.) Ed. Laugaste.

__

https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_m%C3%BCtoloogia/N%C3%B5iad_ja_targad

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Nõiad ja targad.

Shamanismuseks kutsutakse maailma kõigi põhjapoolsete rahvaste vana usundit, usku shamaani, nõida. Mandshu-Tunguusi keele sõna shaman tarvitavad meie ajani veel mitmed Siberi hõimud. Eesti keeles tähendab nõid umbes sedasama, mida kaugel idas shaman. Nõid on lähemates sugukeeltes tuttav, aga ta tundmine ulatab palju kaugemalegi. Laplased nimetavad nõidanoaidde, vogulid nojt; votjakkide nodo, nodes tähendab tarka, mõistlikku.

Hiljemal ajal hakkasid vanad eestlased nõia ja nõia vahel vahet tegema. Kui ka nõid pidi vaimusid lepitama ja nende kahjutegemist kõrvaldama, püüdis mõni nõid ise just kurjategeva haldja tegevust jätkata, kurja eemalesaatmise asemel nõiduse abil inimesele just kurja kätte tuua. Kurjategevat nõida nimetas rahvas nõia nimega edasi. Täitis aga nõid oma algupärast ülesannet: paha kõrvaldada, taudisid parandada, hädalistele abi tuua, tulevikku ennustada, — hakkas rahvas teda targaks, teadjaks nimetama. Tietäjä nimega austavad soomlased praegu veel oma tarku, kuna meil seda nime vähe tarvitakse. Tarkesineb meil tavalisena heategeva nõia nimetusena.

Nõia sõna tundmine hulgal kaugematelgi Soome sugu rahvastel juhatab meid sõna sündimist otsima juba hämarast paganusest enne ristiusu alustust. Ajaloolised teated nõia kohta Põhja-Venemaal ulatavad 1071. aastasse tagasi. Vene ajaraamat jutustab, et nimetud aastal keegi Novgorodi elanik tuli abi paluma Tshuudi nõialt. Tshuudi nimega nimetasid, nagu tuttav, venelased vanu eestlasi ja nende lähemaid sugulasi. Peipsi järve venekeelsest nimest Чудское озеро kuuleme veel olevikus Tshuudi nime. Tshuudi nõid hakkas oma viisi järele kurje vaimusid tuppa kutsuma. Kuna võeras lävel istus ja nõid nagu surnu magas, puutus neid kuri vaim. Kohe tõusis nõid istukile ja ütles: „Jumalad ei tohi tulla; sul on vist midagi, mida nad kardavad.“ Novgorodi elanik tuletas meele, et tal rist kaelas. Sedamaid võttis ta risti kaelast. Nõid kutsus uuesti kurje vaimusid välja. Nüüd õnnestas tal ettevõtmine (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 123 j. j).

Eesti nõidadest vaikib Läti Hindrek, küll aga pajatab ta Liivi nõiast. Liivlased otsustasid viljaikalduse pärast Meinhardi abilise Theodorichi jumalatele ohverdada. Rahvas kogus kokku; taheti jumalate otsust liisuga teada. Oda pandi maha, viidi hobune üle oda; hobune astus pahema jalaga üle oda. Tark seletas, kristlaste jumal istuda hobuse seljas ja juhtida hobuse jalga; tarvis hobuse selga pühkida, et jumal maha kukuks. Hobune astus uuesti elujalaga üle oda. Theodorich jäi elama (Ajaraamat, I, 10).

1534 kaebab peapiiskop Makari, et Novgorodi alal asuvad tshuudid peavad omal preestrid, keda nad arbui = arbojateks, arbuheitjateks kutsuvad ja kelle palvemajadesse nad ohvrid viivad. Nende abil matavad nad oma surnud kalmetesse, „kolomitshesse“; arbojaid kutsuvad nad ka hiljuti sündinud lapsele nime andma, mida nad „oma viisi“ toimetavad (J. Krohn, Suomen suvun pak. jumalanpalvelus, l. 124). Makari kirjeldusest ei selgu, keda ta tshuudid tähendavad. Oletada tuleb, et taga Peipsi asuvaid eestlaste sugulasi.

Vist langeb niisuguste tarkade kilda ka Vihtla Jürgen, kes Urvastes 1644 ohverdaja kohuseid täidab. Erastvere mehed viivad suure ristipäeva aegu piksele härja ohvriks ja sel puhul palutakse ühtlasi õnnistud vilja-aastat. Et tark tavalisesti ohverdas, võime oletada, et Vihtla Jürgen niisugune „tark“ tõesti olnud.

Ülepea valitses vanal ajal nii meil kui ka mujal kaugemal kange nõiduseusk. Vanad kirjad teavad paljugi meie kodumaa nõidadest ja nende tagakiusamisest kõnelda. Tartumaal räägib rahvasuu veel praegu nõidade hulgakaupa ärapõletamisest. Ajaloolised dokumendid tunnevad 17. aastasajal mõnda nõidadeprotsessi Eestimaal. Paides põletati 1615. a. 9 nõida ära. Kodumaal peeti Sõrve ja Hiiu-Kõpu nõidu kõige kardetavamateks. Ülepea seisid saarte nõiad suuremas kuulsuses kui mannermaa omad.

Kangemaid nõidu kui Eestis usuti ometi Soomes asuvat. Soome nõid võitis rahvasuu järele Eesti nõia kaugelt ära. Soomes jälle väideti, et Lapis olla päris nõidade kodumaa; kõige vägevamad nõiad asuda Põhjala tunduritel. Ülepea imelik ilme: iga rahvas usub enesest põhja pool kangemad, vägevamad nõiad ja targad asuvat. Sakslased väitsid 30 aastase sõja ajal, et Rootsi kuningas Gustav Aadolf võidu saamiseks Lapi nõidade abi tarvitanud. Venelased jälle kinnitasid, Karl XII võitnud nad Soome nõidade abil ära. Nõiad muidugi kutsusid vaenlaste vastu enestele üleloomulised väed appi.

Iga inimene ei suuda vaimudega ühendusesse astuda ega vaimu-maailma saladusi kätte saada. Vaimusid kubiseb aga vana rahva arvamise järele loodus täis: mätastel ja soodes, laanes ja lagedal, jõel, järvel ja merel, talus ja tänavas puutub inimene nendega kokku. Igal pool varitsevad nad inimest, sest suurema hulga püüd käib selle peale, et inimesele paha teha.

Targa ülesanne on vahemehe osa inimese ja vaimuriigi vahel esitada. Tarvis vaimudega heas vahekorras olla, neid meelitada, lepitada, et nad kahju ei teeks. Lepitamist toimetatakse tavalisesti ohvritega. Tark püüab kõige pealt pahade vaimude ja vaenulikkude vägede algust, loomu ja sündi ära mõista. Nende alguse, loomu ja sünni äramõistmisega satuvad nad nagu targa meelevalla alla; tark võib neid niisugusel puhul ära võita, taltsutada, nende halvale tegevusele piiri panna, nende kurjad kavatsused tühjiks teha ja häiks muuta. Tark omandab enesele nii-ütelda sureliku, maapealse jumala väe. Kogu loodus, looduse väed, haldijad peavad targa sõna kuulma. Tark sunnib oma tahtmise järele tuuli puhuma, pilvi paisuma, päikese paistma, vihma sadama, vilja võrsuma, taudi taganema, tervist tulema, valu vähenema, haldijaid inimesest eemale minema, varandusi maapõuest välja kerkima jne.

Lühidalt: targa võimuse all arvatakse kogu loodus oma vägedega seisvat. Ainult surm võib targa võimuse võita; tark ei suuda ennast ega kaasinimesi surma käest päästa. Nii suure väega varustud, esineb tark nagu maapealne surelik jumal.

Nõid on rahvale päris Egiptuse nuhtluseks: ta toob haigusi ja tõbesid, tapab inimesi ja loomi, võtab lehmadelt piima ja või anni, paneb mõnel lehmal suvi otsa pullid järel jooksma, saadab kärnkonnad lehma nisasid imema, nõiub rukki orase mulla sisse maa alla kasvama, saadab vareseid linakupraid otsast sööma, sulub vee-sooned, kihutab hunta loomi murdma, moonutab inimesi libahuntideks ja mõnesugusteks loomadeks, puudeks, kivideks, kuivatab jõed, ojad, kaevud ja allikad ära, laseb marud möllata ja merd mässata, põua põletada ja vihma voolata, sunnib loomi kujusid muutma, linnu maa alla vajuma ja muud sellesarnast.

Tegevust avaldavad nõiad iseäranis neljapäeva õhtuti, kui ka muud päevad inimest nende kahju eest ei vabasta. Neljapäev on nagu nende pühapäev, mil neil rahva arvamise järele oma peremeest saadanat tuleb iseäraliku hoolega teenida. Iga suurema püha laupäeva öösel peavad nad usinalt oma ametit, iseäranis aga jõulu, uue aasta ja Jaani öösel. Neil kolmel öösel pühitsevad nad oma pidusid, käivad suurematel koosolekutel, aga ei unusta kurjategemistelegi välja minna. Uue aasta öösel käivad nad niisuguses kohas, kus kolm aeda kokku puutuvad, järele kuulamas uue aasta sündmusi. Jaani öösel lähevad nad iseäranis hea meelega kurja tegema põllumehe majandusele. Siin katsuvad nad nõiavõiet lautade, kaevude, väravate, uste külge määrida, seal nõiavihkusid põllule viia ehk põllul kasvavat vilja kusagil vihku kokku siduda. Esimesel juhtumisel tekitab nende tegu haigusi ja isegi surma inimestele ja elajatele, viimasel toob tingimata viljaikaldust kaasa. Niisama püüavad nad nõiutud lihatükka loomade ligidale ehk nõiutud riide hilpusid majadesse visata, esimesel puhul loomadele, teisel inimestele kahju soovides.

Ettevaatlik majapidaja ei tohi nõiasabati öösel sugugi magada, vaid peab väljas valvama, et nõid ta loomade ehk maja ligi ei pääseks kahju tegema. Nimelt maksab see ütlus Jaani öö kohta, mil peremehel silmad ees ja taga peavad olema. Õnnestub nõial peremehe valvamisest hoolimata nõiduse aineid kusagile asetada, peab peremees nõiduse aine sedamaid ära põletama. Põletamisega valmistab ta nõiale koledat valu, mida kõik nõiakunstid ei suuda kõrvaldada, ja peale selle päästab ta majandust ähvardavast hädaohust. Niisama peab ta nõiavõiga määritud kohtadelt laastud ehk tükid ära raiuma ja tulde heitma.

Targad tunnevad abinõusid iga nõiduse vastu ja oskavad nõidu nuheldagi. Nõiduse puhul minnakse ikka targalt abi saama. Tempusid tehes saadab tark enamisti ikka abipaluja selle käsuga tagasi: koju minna ja kellegile võõrale ei midagi anda, nii ärdalt kui see ka palugu. Targaväe sunnil ilmub nõid alati selle juurde, kellele ta kurja teinud, midagi paluma. Antakse talle soovitud asi, ei suuda targa vägi talle midagi teha. Ei saa nõid seda, mida soovib, peab ta suure valuga ära minema ja kaua rohket, piina ja vaeva tundma, mõne korra suure valu kätte koguni surema.

Kuna nõiad tavalisesti saunas tõbesid teevad, arstivad targad neid saunas, nõidust seega seal katsudes tühjaks teha. Tõbede arstimisel peab saunas täielik vaikus valitsema ega tohi milgi kombel Sarve Jaani pilli puhuda (= vilistada). Sarve Jaani laul ehk pill kutsub muidu Sarve Jaani sauna ja see ajab kohe arstimise nurja. Tark arstib saunas peaasjalikult vihaga ja sõnadega. Paisete ja mitmesuguste vistrikute arstimisel lööb tark 3 korda vihaga jalatalla alla, üteldes: „Rohi välja! Rohi välja!“ Pärast lööb haiget kohta. Kui arvatakse lapsele haigus nõiutud olevat, aga tihti muulgi haiguse puhul vihtleb tark teda lausudes: „Sopp, sopp soone peale, vihalehes (nõiutud) veere (vere?) peale!“ Tütarlapsi vihtleb tark, ise lausudes, et nad mehele saaksid.

Suvel käivad nõiad sajuajal sagedasti vihtlemas, nimelt siis, kui päike ühtlasi paistab. Niisugusel korral tuleb neid kusagile metsa vahele varjulisesse paika hulga kaupa kokku, kus juures teine teisele vihaga pihta lööb. Aga muulgi ajal käivad nad üheskoos vihtlemas ja tempa tegemas.

Keskajal usuti, et nõiaks saaja peab saadanale nimetis-sõrmest verd ohverdama; ohverdatud vere eest teeb saadan ta nõiaks. Nõiaks saajat kutsub saadan enese juurde pidule, kus ta teda mõnesuguste söökidega ja jookidega võõrustab. Niisugusest saadana võõruspeost arvati nõidadele vägi tulevat. Igapidi on vere andmine ja saadana pidul käimine katoliiklaste leidus keskajalt ja meie esivanemad neilt niisuguse ettekujutuse omandanud. Vanal ajal ei teatud seda viisi nõiaks saamisest midagi. Kuidas eestlased enne ristiusu aega arvasid võimaliku olevat nõiaks saada, on raske kindlaks määrata.

Teatakse, et keskajal vanemad nõiad õppijalt kolm tilka verd nõudnud, jah isegi abiotsijatelt. Kui palju abiotsijaid verd ei tahtnud anda, kartes, et seda viisi hinge saadanale müüvad, seletasid nõiad aitamise ilma vere andmiseta võimataks. Keerulistel juhtumistel nõudsid nõiad alati verd.

Vaimuriigiga, haldijatega ligidasse ühendusesse astuda ei võinud keha, mida mitmed takistused keelsid vaimude juurde pääsemast, küll aga hing, inimesehaldija. Vaimude riiki rännates poeb hing — haldijas — inimese magama heitmise puhul liblikana, mesilasena, kärbsena, ehk muuna pisikesena tiivulisena inimese suust välja, kaugele ära lennates. Rahvasuust saadud teated ei seleta alati, et see, kellest hing tiivulise kujul lennanud, nõid, tark olnud, kuid andmed lasevad seda aimata. Hingetu, haldijata keha jääb nagu surnukeha maha, viibib seni paigal liigutamata, kuni hing viimaks jälle tagasi tuleb. Vahetab keegi vaheajal nagu tarretanud olekus magaja keha olukoha, keha kas kummuli ehk jalgu pea asemele pöördes, ei pääse hing enam kehasse tagasi, vaid magaja jääb tarretanud olekusse jäädavalt magama, kui keha olukoha muutja keha endisele olukorrale ei sea.

Lendamisel pääseb hing igasse kohta, võides tarviduse järele veelgi kuju moondada, puutub vaimudega, haldijatega kokku, kuuleb nende nõusid, kavatsusi, saladusi, tuleviku ilmutusi, näeb igapäevaste inimeste silmale nägemata asju ja juhtumisi, astub isegi Toonela kodakondliste kilda neiltki mõnesugust tarkust ja teadmist ammutades, lühidalt, näeb kogu vaimuilma tegevust, kuuleb kõigi kõrgemate olemuste ettevõtteid, saab täiesti nagu üheks nende leegionist.

Tarvilikka teateid kätte saades pöörab targa haldijas mahajäänud kehasse tagasi, keha ärkab pikast unest, inimene avaldab uuesti elumärka.

Meil puudub niisugusesse minestusesse või magama jäämisesse nimetamiseks oma nimi. Soomlased kutsuvad niisugust olukorda „lovesse langemiseks,“ „loves magamiseks.“ Ka „haltioissa“ „haldijas olemiseks“ hüütakse mõne korra sarnast olukorda. Eesti rahvasuust saadud teated konstateerivad tavalisesti, et hing inimesest tiivulise kujul lahkunud; selgemad seletused jätavad nad andmata. Seda teame ometi, et laplased ja niisama nende läheduses asuvad suguhõimud selleks iseäralikku nõiatrummi tarvitanud. See aitas tarka lovesse langeda. Nõiatrummi lüües hüppas, kargas, tantsis ja jorrutas tark kangesti kuni pööritusesse, minestusesse maha langes. Üles ärgates jutustas ta, mida ta vaheajal kuulnud, näinud, arusaanud ja katsus, kui ta kellegi abiotsija soovi peale lovesse langenud, tarvilikka samma astuda.

Abiandmisel sattus tark sagedasti vaimudega kokku, õigem, pidi nende tegevuse vasta välja astuma. Loves magamise ajal oli ta katsunud kõnes oleva vaimuga ennast tutvustada. Lovest ärgates tarvitas ta saadud teateid, hakkas vaimu manama, nimelt nii kutsutud sünnisõnadega, sõnadega, mis teatava vaimu algu, sündi ja iseloomu avaldavad. Need sünnisõnad teevad tänise tundmata suuruse tuttavaks, rebivad teda peitvad hilbud ta ümbert ja näitavad teda ta alastumatuses. Tahes ehk tahtmata peab paljastatud vaim targa tahtmist täitma. Sünnisõnad põhjenevad nõiasõnadel. Prof. K. Krohni uurimise järele on nõiasõnad suurelt osalt Soomest Eesti rännanud. Soomest nõiasõnade saamise pärast ei või imestada, et Eestis Soomemaad päris nõiduse kodumaaks arvatakse. Sõnadega nõidust, s. o. nõiasõnu õppima pidi Eesti nõid nii ütelda Soome nõia juurde kooli minema.

Ei ainult sõnadega katsutud manada, vaid veel muid abinõusid tarvitati. Sõnadega nõidujaid nimetati sõnatarkadeks, lausujateks,pobisejateks, posijateks, soolapuhujateks. Veel kuuleme kiva nõidumisel tarvitavatest kivitarkadest, soolaga nõiduvatestsoolatarkadest, tuult tähele panevatest tuuletarkadest. Isegi veetarkuja viinatarku tunneb rahvas. Kõige kõrgemal astmel ja suuremas lugupidamises seisavad Kreutzvaldi järele Manatargad. Lugulaul „Kalevipoeg“ kõneleb rohkesti sortsidest ehk sortslastest.

Kreutzvaldil esineb sorts ehk sortslane hirmust metssiga meelde tuletava välimusega nõiana, kes kas ise ehk kelle pojad Kalevipojale kipuvad kurja tegema. Vana sorts varastab vägimehe mõõga, pudutab selle aga Kääpa jõkke, kust ta teda enam kätte ei saa ja kus mõõk hiljemini vägimehe jalad alt maha lõikab. Sortsi poegade vasta võitleb Kalevipoeg ainult lapiti laudadega, kuni siil alles teda õpetab serviti laudadega lüües vastaseid põgenema ajama. Kreutzvaldi kirjelduse järele kipub sorts vanapaganaga ühte sulama, kuid tõe poolest ei erine ta kuigi palju nõiast. Sortsi nime Eestis igal pool rahvasuus ei tarvitata; alles kirjandus tegi teda üleüldisemalt tuttavaks. On arvatud, nagu oleks sortsi nimi venelastelt laenatud, kuid nime pärandasid Rooma usu kuulutajad Ladina keelest, kus sortiarius nõida tähendab. Meil täidab nõid sedasama otstarbet hästi, mis laenatud sorts.

Nüüdsel ajal ei tea me enam, kuidas ühed ehk teised targad peale sõnade mõnesugustel juhtumistel muid abinõusid nõidumiseks appi võtsid.

Sõnade lausumist sooviti kannatajate poolt, kuid nende lausumist ei mindud just nõialt saama, vaid palju enam targalt. Tarka tuli paluda, et ta nõiasõnu loeks ja häda ära võtaks. Nõid selle vasta lausus oma sõnu palumata, lausus seal, kus neid sugugi ei soovitud. Kuna tark oma sõnadega katsus kahju ja häda kõrvaldada, käis nõia püüd selle peale sõnadega just häda ja viletsust esile tuua. Midagi head, ilusat, kiiduväärilist nähes hakkas nõid seda kiitma, kuid nõia kiitus avaldas just vastupidist mõju; sellest silmapilgust peale hakkas headus, ilu, priskus, tervis kaduma, kiidetud hingeline ehk aine kiratsema, põdema, olemisega tagurpidi minema. Kiitus nõia suust oli kiidetavale hingelisele ehk ainele needmiseks, kui ka keegi needmist ei kuulnud, aga nõia kiitus sisaldas eneses alati needmist. Esiotsa arvati ainult nõiasõnadel niisugune maagiline vägi olevat, kuid hiljemini laiendati nõia mõistet; iga võõras moondus nõiaks ja usuti, et ta kiitus kogu edu kängu paneb. Sellepärast pidi iga võõras ennast hoolsalt selle eest hoidma, et ta teise talusse minnes seal midagi ei kiitnud, sest kiidu puhul langes ta varsti pererahva viha alla, kes teda arvas tulnud olevat pererahvale enesele, loomadele ehk varandusele kahju tegema. Sõna avaldab küll maagilist väge, õhutab, vaimustab, aga et sõna vastupidist väge avaldaks kui mis ta lausunud, selles suhtes eksisid esivanemad oma arvamisega. Sõnade mõju hävitamiseks katsuti võõralt midagi kätte saada ja sellega kiidetud looma, inimest ehk varandust suitsetada. Ei õnnestunud võõralt midagi kätte saada, korjati sealt, kuhu ta astunud, õlekõrsi, heinalipli, laasta, raagu ehk muud sellesarnast, võeti tulist tuhka, ka tuliseid süsi ja visati võõra jälgedesse. Seda viisi loodeti võõra sõnade mõju hävitada. Muidugi eksisid esivanemad selles mõttes, nagu hävitaks see sõnade mõju, kuid tõe poolest võisid tuline tuhk ja õõguvad söed küll võõra poolt kaasa toodud tõbe idusid külgehakkava haiguse puhul hävitada. Tõi võõras enesega mingisuguse külgehakkava tõbe majasse kaasa, ei langenud süü kaasatoodud külgehakkamise idude peale, vaid võõra kurja silma ehk kiitva sõna peale. Mingisuguse tõetera leiame peaaegu alati ennemuistse rahva uskumisest, kuid esivanemad ei osanud oma äratundmisele igal ajal õiget kuju anda.

Nõiad teevad paha ka oma silmaga. Silma vaade sünnitab rahva arvates kahju, toob isegi surma. Nimelt mõjub silma vaade tihti looma peale nii, et loom lõpeb. Loome hoidsid esivanemad iseäralikult võõraste eest, kartes, et võõras ehk nõid on ja nõiana loomadele kahju teeb. Aga ka inimene ei või nõia eest julge olla. Nõid katsub küll tavalisesti nähtavate abinõudega inimestele kahju tuua, aga kui tal korda ei lähe väliseid abinõusid appi võtta, peab silm kahjutegevaks hakkama. Mõne korra teab rahvas ometi muidu mitte nõidadeks peetud isikutest niisamasugust lugu rääkida. Enamasti arvatakse nõidu kadeduse pärast kahju tegevat, kuid mõnest isikust usutakse, et ta vaade igale ta silma puutuvale loomale kahju teeb.

Kuri silm sunnib meid igapidi hüpnotismusest seletust otsima. Esivanemate kurja silma teoriale toetades jõuti uuemal ajal selgusele, et mitte ainult madude vaade ette juhtunud väikest looma ei halva, vaid inimene teist hingelist võib hüpnotiseerida, kui ka mitte nii ruttu, kuidas rahvas oletab. Nii lapsik kui ka rahva mõnigi uskumise punkt näiks olevat, leiame uurimisel selles sagedasti ometi oma jao alust olevat. Seda viisi võime kurja silma mõju väga hästi hüpnotismusega seletada. Ju vara saadi aru, et silmal mingisugune maagiline jõud olemas ja otsiti aegsasti abi selle maagilise jõu paralüseerimiseks.

Kõige tõhusam kurja silma pilkude kahjutaks tegija arvati pärgelpask, assa foetida, olevat. Seda kanti muiste alati kaasas: mehed panid selle enamasti tasku, naised ja neiud aga kas preesi ehk sõle alla. Seda assa foetidat ei tarvitanud ainult eestlased, vaid mitmed muudki rahvad. Venelased usuvad praegugi sellel nõidust hävitava väe olevat. Assa foetida ei ole aga teadu pärast midagi muud kui ühe hommikumaa puu pihk, mis tüvist välja immitseb ja päikese käes kõvaks kuivab. Ometi võib ta erkusid ergutada ja elustada, just niisama kui baldrian rahustab. See oli kui maagiline vägi kadeda silma arstirohuks. Kui hüpnotiseeriv silm oli kedagi nagu halvanud, võis assa foetida ometi jälle virgutust ja ergutust tuua ja selles suhtes ei või abinõu tarvitust hoopis hukka mõista. Muidugi eksisid esivanemad selles suhtes, et nad assa foetida mingisuguseks amuletiks kurja, kahju ja õnnetuse vasta pidasid.

Targad väitsid oma teateid tihti unenägudestki saanud olevat. Osa unenägusid ilmus neile hinge rändamise teel liblikuna, osa aga tavalisel magamisel. Nähtud juhtumisi katsusid targad oma viisi ära seletada. Sagedasti pidid nad kuulutama, et neile ennustavaid ja asjalugu seletavaid unenägusid ei tulla. Unenägude tekkimiseks panid targad tihti pea alla mitmesuguseid asju. Küsitavaks jääb, kui hästi pea alla panemine soovitavaid tagajärgi tõi. Meie päivilgi usuvad tütarlapsed, et nad vana aasta ehk Jaani õhtul mingisugust asja pea alla pannes tulevase peiu näevad.

Saladuste teadasaamiseks tarvitavad targad sagedasti arpu ehk kaalumist. Niisugusest arbu heitmisest kõneleb ju Läti Hindrek. 1223 tahtsid tartlased preester Hartvigi jumalatele ohverdada. Jumalate tahtmist uurides, kes neile armsam ohvriks, kas rasvane preester või rasvane härg, heitsid tartlased nende pärast arpu. Arp langes härja peale, keda sedamaid ohverdati. Preester pääsis haavaga sellest hädaohust ära. (Ajaraamat, XXVI, 7.)

Vanas Testamendis nimetati prohvetit, kes Iisraelis niisamasugust osa kui Eestis targad esitas, nägijaks. Prohvetist arvati vähemalt seda, et ta tulevikku, aga ka muile inimestele nägemata asju ära näeb, nagu Saamuel Sauli kadunud eeslid. Näib, et meie esivanemadki sarnast kaugele nägemist oma nõiast ehk targast uskusid. Nõiad nägid nende arvates kaugel olevat ära ja saatsid nõiduse väel isegi inimesi ja loomi õhus kaugele, näituseks mehe ja härja Lapimaale ja ümberpöördud. Kas targad ilma mingisuguseta abinõuta kaugele nägid, on raske otsustada. Prof. K. Krohn oletab, et nad vist vett selleks tarvitasid, sest on teateid olemas, et vahel lasti inimest vette vaadata ja veest kellegi kuju otsida.

Pange ehk muusse riista pandi vett ja loksutati nii kaua kuni vesi hakkas vahutama. Vahust arvasid targad seda võivat näha, mida nad näha soovisid. Tahtis tark teada, kes midagi varastanud, ilmus vahtu rahva arvamise järele varga nägu. Aga muidki teateid loodeti vahust saada.

Hiljemal ajal astus vee asemele viin. Targad hakkasid viina vaatama. Tark rüüpas tavalisesti esmalt ise enne ja andis siis nõuküsijalegi. Selle peale loksutas tark viina pudelis. Viin loksus vahutama. Vahtu ilmub selle kuju, keda tark tahab näha. Arvatakse, et tark iseäranis vargaid viina vaatamisest hõlpsasti kätte saab. Ei ilmu varga kuju küllalt selgesti vahtu, annab kahjusaaja targa käes lausumisel olnud viina varguse poolest kahtluse all olevale isikule juua. Selle peale peab varas ise varastud asja tagasi tooma. Aga muulgi viisil sunnib tark varast vargust tagasi tooma, näituseks lõigatakse pahema käe ja pahema jala küüned, siis pahema käe ja parema jala küüned ja pannakse küüned enese ette risti. Teisel päeval põletakse küüni ja antakse viinaga seltsis vargale juua. Varas peab varsti selle järele varguse tagasi tooma, arvab rahvas. Vist tõi vanal ajal mõnigi varas varastatud asju tagasi, kuid ei targa sunnil, vaid kartuse pärast, et asi ilmsi tuleb, kui targalt mindi abi saama.

Dr. Veske teab, et setukesed nõidumiseks kannelt tarvitavad, vähemalt haiguse ajal. Kui haigele kannelt mängiti, jäi see enamasti ikka elusse. Mängiti surnukeha juures kannelt, ei surnud teisi nii pea (Verhandlungen der G. E. G. VIII. 30. 45—46).

Hiljemal ajal püüdsid targad tulevikku ja saladusi kaartide abil teada saada. Kaartide panemist võtavad enam naesterahvad kui mehed ette. Kaartidest ettekuulutajad pärisid enestele kaardimoori nime.

Lepatriinu peab nii hästi tarkadele kui muilegi isikutele tulevikku kuulutama. Loomake võetakse peo peale ja lastakse lendu, kus juures hoolsalt tähele pannakse, missugusesse taeva kaarde ta lendab. Pöörab ta lõuna poole, loodetakse ettevõttele kordaminekut; pöörab ta põhja poole, äpardust. Usutakse ka, et lepatriinu tarkadelt võib teateid tuua, mida haiguse puhul ehk hädaajal ette võtta. Lepatriinut lendu saates küsitakse vahel:

Lepatriinu, lepatriinu,
Kust poolt sõda tuleb.
Tartu poolt või Tallinna poolt?

Vaadatakse, kuhu taevakaarde lepatriinu lendab ja arvatakse sealt poolt sõda tulevat. Tütarlapsed tarvitavad lepatriinut peiu ettekuulutajaks. Lepatriinut lendu lastes küsivad nad:

Kust poolt peigmees tuleb?

Soomlased usuvad pea kõike sama leppätertult.

Nõiad ja targad ammutavad oma tarkust ka seitsmest Moosese raamatust. Neid olnud vanasti rahva käes rohkesti, aga õpetajad lasknud neid ära korjata ja põletada. Ühe usub rahvas ometi veel Tartu ülikooli raamatukogus leiduvat (v. mu „Seitse Moosese raamatut“).

Kahju tegema minnes muudavad nõiad endid tihti nägemataks. Nägemata saamiseks tarvitavad nad sõnajala õit, küüntest kübarat, kaarnakivi, musta kassi luud ja muud sellesarnast. Sõnajala õis õitseb vana rahva arvamise järele Jaani öösel, kuid raske on teda kätte saada; kuri vaim valvab hoolsalt, et keegi inimene niisugust taalismanni ära ei viiks.

Tuntakse arvamisi, et nõid enne ei või surra, kui ta kõik nõiduse tembud ja sõnad kellegile edasi õpetanud. Sellepärast vaatab ta enesele aegsasti õpilase valmis. Ei ole nõial kedagi, kellele ametit edasi õpetada, tunneb ta koledat vaeva ega saa ometigi hinge heita. Enamisti jätab nõid ameti kätteõpetamise elu lõpuks. Aga tuntakse paljugi juhtumisi, mil nõid nõiaks saada soovijale ameti ju ammu enne surma kätte õpetanud. Mõni nõid otsis enne surma õpilase, tegi sellele aga tingimiseks armulauale minna, kirikuleiba sealt kaasa tuua, sellega kesköösel metsa ristteele sammuda ja seal püssiga puruks lasta.

Nõidu kartis rahvas isegi pärast nende surma, sest nõiad hakkasid kodu käima ja elusaid hirmutama ja piinama. Nõida surnuaiale viies tehti ta kodukäimise takistuseks mõnesuguseid tempa. Matmisel pandi nõid kõhuli hauda: köie ots seoti ümber kaela, teine ümber pahema jala kedreluu. Sedaviisi maetud nõid ei pääsnud milgi kombel kodu käima, vaid vajus ikka sügavamasse maa sisse.

________

https://offeringstone.wordpress.com/tag/witches/

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: