Kuu Shamanka

Mõtisklusi elust siin ja sealpool piiri

Pihlakas on nõiapuu

&emdash; 25. märts 2014

IMG_4802Pihlahal on suur võim ja vägi sest pihlakas on nõiapuu. Pihlakamarjal on ka nõiamärk – viiskand ehk pentagrammid puu viljadel.

Pihakas on vahepuu, mis kaitseb väljaspoolt tuleva nõiduse vastu.  Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud – tamm, kibuvits, kadakas. Pihlakas vast kõige enam.

Puu kasvamise vägi

Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.

Mõnel pool on lausa peljatud istutada pihlakaid eluhoonete lähedale. Setu pärimuse kohaselt usuti, et kui maja ligidal kasvav pihlakas saab inimese käsivarre jämeduseks, võib selle pere vanim liige surra.

Eks avaldu pihlaka vägi ka tema vähenõudlikkuses: kui kõnnite rannikul ja näete kivisel maaninal või laiul kasvamas puud, võite olla üsna kindel, et see on pihlakas. Lindudest kantuna kasvab ta mõnikord ka vanadel müüridel ja varemetel, koguni teise puu võras. Pihlakas läheb oma vähenõudlikkuses kasvama peaaegu igal pool, vaid vanemast peast vajab ta mõnevõrra rohkem valgust.

Pihelgat peetakse heaks abinõuks ka pahede ärahoidmiseks. Pikk pihelgas raiutakse maha, tuuakse tüvi ots ees koju, vinnutatakse kerisel, aetakse lõhki, ladvapoolsed oksad seotakse kokku, sidumiskohale tehakse 9 sõlme peale, aetakse karjalaskepäeval sealt vahelt loomad läbi, — siis ei hakka nõidus loomade peale (Pärnumaa). Ehk aetakse kari läbi värava vahele pandud pihelgase võru.

Amuletid ja tarbeesemed

Kui idanaabrid on valmistanud pihlakapuidust nii toidunõusid, mööblit kui ka muusikariistu, siis meil on piirdutud enamasti vaid kirvevarte, rehapulkade ja vankritelgedega. Tartumaa vanarahva uskumuse kohaselt ei tohigi pihlakast tarbeesemeid valmistada: see toovat õnnetust. Ja veel: kui mees läheb valel ajal (siis, kui puu on lehtes!) sae või kirvega pihlapuu kallale, ei pääsevat ta karistusest – haigusest, millest on raske lahti saada. Küll aga on pihlapuust valmistatud amulette ja kaitsvaid keesid, palutud teda appi salasoovide täitumiseks, loodetud tema abil tõrjuda kurje jõude ning kaetamist. Eestlased on ikka pidanud pihlakat pühaks puuks.

Tänapäeval soovitatakse kanda endaga pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli vägi, mida võidi kasutada mitmeti.

Püssile tehakse pihelgane laad, — siis ei hakka paha sõna püssi peale.

UKU

Seostatakse omavahel ka Piksejumal Ukut ja pihlakat. Jumal Uku naiseks oli Rauni (vanad soome nõialaulud räägivad Põhjala emandast Raunast või Raanast). Selle nimega arvatakse aga ühenduses seisvat üht pihlaka rahvapärastest nimetustest.

Skandinaavias oli pihlakas äikesejumal Thori püha puu.

Ennustamine

Pihlakat palutud appi salasoovide täitmisel, teda kasutatud ka ennustamisel. Puu viljarohkuse ja õitsemise järgi ennustanud vanad eestlased põhiliselt ilma, viljasaaki, abiellumist ja õnnetusi. Enamasti ennustanud palju pihlaõisi ja -vilju halba ilma ning palju pulmi. Unenäos ilmunud pihlakas olnud üldiselt head enne.

Pihelgas kuulutab rahva arvamise järele tulevikkugi ette. Kevadel võetakse pihelgaoks, lõigatakse kolmeks ühepikkuseks tükiks, visatakse vette ja vaadatakse, missugune tükk kõige enne alla vajub; kui kõige peenem, on sel kevadel kõige parem varane külv, kui keskmine — keskmise-aegne külv, kui kõige jämedam, — hiline külv (Läänemaa).

Ohvripuu ja hiiepuu

Mõnelt poolt on teateid, et neiud ja naised ohverdanud pihlakatele, tehes nõnda panuse tervisele. Ohvripuuna pole pihlakas siiski sagedane. Küll aga on arvatud, et pihlakarohketel aastatel saavad vanatüdrukud mehele.

Pihlakas olnud küll püha puu, ometi ei olnud tegemist kõige sagedasema hiiepuuga. Ande toodud pihlakale aga küll. Nendeks olnud toitained, riidetükid, linad, rämps, aga ka hõbesõled ja isegi kohati isegi inimohvrid. Ohverdamine olnud tavaliselt haigusest võitu saamise eesmärgil, aga ka niisama hea õnne ligi meelitamiseks.

Räpinas oli vanasti kuulus hiiepihelgas. Selle juures käidi neljapäeva-õhtuti karjaloomade õnne pärast palumas, ühtlasi viidi sinna ohvreid, nagu punaseksvärvitud villaseid lõngu, linakolkmeid ja hõbesõlgi. Need ohvriannid pandi pihelga okstele, kuhu nad seni jäid kuni mädanesid või neid sealt keegi koristas.

Pihlaka küljest oksa murdmiseks tulnud puult selleks enne luba küsida, samuti ei tohtinud puu küljest sinna pandud ande ära võtta. Ka pihlapuu raiumise kohta on säilinud kindlad reeglid. Kõik see räägib meie esivanemate suurest austusest pihlapuu vastu.

Pihlaka marjad

Pihlakarohketele aastatele usutud järgnevat tulekahjusid ja sõda (veri).

Kui pihlakas kannab sügisel palju marju, saab palju tüdrukuid mehele ja aasta kujuneb perele viljarikkaks.

Mõjutaja

Pihlapuu olnud ühtlasi ka mõjutaja. Tema abil saanud nimelt erinevaid maagilise sisuga toiminguid (vihmapilvede murdmine, piimast usside kaotamine, nõidusest vabastamine jne) korda saata.

Ravimaagia

Pihlakas olnud tervistava toimega puu. Pihlapuust loodetud abi saada paljude haiguste ja hädade korral.

Pihlakast otsitud abi näiteks erinevate külmetus-, liigeste- ja veritsushaiguste, hüpertoonia ja atereskleroosi puhul. Seda puud kasutatud ka erinevatest nahahaigustest vabanemiseks. Ravimisel kasutud nii pihlaka õisi, vilju, koort kui ka lehti.

Pihlakas olnud ka üks koostisosa võimsast üheksavägise salvist, mis aidanud nõidade vastu, aga ravinud ka haavu.

Haigeid kohti hõõruti vastu puud või marju. Puu külge pandi riideräbal, millega oli eelnevalt hõõrutud haiget kohta, uskudes, et marju sööma tulnud linnud korjavad haiguse puudelt üles ja kannavad minema.

Pihelgat on uuema ajani palju tarvitatud pahede kõrvaldamiseks: kui vistrikke näol, hõõrutakse neid riidega, nii et nägu verine, minnakse siis metsa, puuritakse pihelgale auk sisse, pannakse hõõrumisriie auku, lüüakse augule pulk ette, — siis kaovad vistrikud (Vaivaru).

Tõrjemaagia

Rahvapärimuses on pihlakane kepp või vits sageli seotud tõrjemaagiaga.

Pihlakane karjakepp hoidvat hundid karjast eemal. Kepp tuli lõigata suure neljapäeva hommikul vara kohast, kus kolme mõisa piirid kokku jooksid. Pidemele lõigati viiskannad – nagu need olid pihlamarjadel.

Pihlakavitsa kasutati eriti selliste haiguste tõrjel, mille põhjustajaks peeti vaimolendeid – halltõbi, painaja (mis on teinekord rahvausundis ka kokku sulandunud), loomade painajad. Ent sellega ei tohtinud kunagi lüüa piimalehma – piim pidi kaduma.

Tean inimest, kes tõrjus pihlakase vitsaga oma korterist vaaraosipelgaid. Õpetus olnud järgmine: vits tuua volbriööl ning seista sellega vana kuu aegu toas nii, et kuu endale peale ei paistaks. Siis tuli leida mõni kuuvalgel kooserdav sipelgas ja saata ta pihlakavitsaga õrnalt lüües ära. Oli siis põhjuseks tõrjemaagia või midagi muud, kuid sipelgad olevat kadunud.

Tõrjemaagiline algupära oli ka pihlakaväravatel, millest lojused karjalaskepäeval läbi aeti – nii loodeti hoida karjaõnne. Mõnikord puges haige inimenegi läbi lõhkiaetud pihlakavitsa, mis pärast jälle kinni seoti. Kalavõrke on “puhastatud” neid läbi lõhkiaetud pihlakavitsa tõmmates.

Rahvausundis tuntakse nõidusvahendina veel pihlakast punni: kui panna salguke naise juukseid tareseina auku pihlakase punni taha, siis pidi naine kodus püsima. Niisamuti toimetati ka koeraga, kes kodunt ära kippus. Vistrike raviks pandi pihlakase punni taha riideräbal, millega oli eelnevalt vistrikke hõõrutud. Paiguti usuti, et pihlakase punni taha võib tark peita oma teadmised ja sõnad, et siis rahus surra.

Pihlakat on peetud ka varjajaks. Tema alla sai peitu pugeda katku ja koerakoonlaste eest. Ilmselt oli kujutlus koerakoonlastest tekkinud suuresti väikest kasvu mongolite rüüstesalkade järgi, kes pärast suuri sõjakäike veel pikka aega Euroopat, sealhulgas ka Eestit laastasid. Koerakoonlased ajanud inimesi taga lõhna järgi nagu koerad. Kuid toomingate ja pihlakate all ei suutnud nad inimese lõhna eristada – pihlakaõitel on vänge, lehkavat liha meenutav lõhn. Pihlaka alt ei olevat pagenud inimest leidnud isegi
katk…

Pihlakas lõikab niisama kui Kalevipoja mõõk. Hobuseks moondunud vanapaganale neiu röövimise puhul lööb Tõll pihelgase vitsaga kaela pihta hoobi, mis sedamaid hobuse pea kaelast lahutab ja hobuse keha kiviks, hookiviks moondab. Ühe teate järele raiub Kalevipoeg mõõgaga, teise teate järele pihelgase vitsaga Kaberla järve tühjaks joonud sortsi härja pea otsast ja härg moondub niisama kiviks kui hobune Saaremaal.

Ülepea esineb pihelgas ehk pihelgane vits mõõgana  kõigile kurivaimudele. Seda kardavad nad nagu tuld ja välku. Kipub kurivaim kallale, kõige parem abinõu pihelgase vitsaga vastu astuda.

Vaevab luupainaja, hall või kodukäija, lüüakse auk, kust ta sisse pääsenud, pihelgase punniga kinni, — vaevaja ei pääse enam hoonest välja, vaid peab oma tõsist nägu näitama.

Möllab tuulispask ja lüüakse teda pihelgase vitsaga, selgub varssi, missugune nõid tuulispasana kahju teeb.

Muidu tarvitavad aga ka nõiad kurjategemiseks palju pihelgat. Tahavad nad kellelegi saata lendvat kahju tegema, võtavad nad selleks; sagedasti pihelgased pulgad ja saadavad neid lendu.

Kaugematel soome sugu rahvastelgi, aga niisama venelastel esineb pihelgas kaitsjana kurivaimude vastu. Tšeremissid peksavad maja pihelgaokstega, et kurivaime eemale peletada.

* Kui sul on käes pihelgane kepp, siis ei hammusta sind uss ega ründa hunt.

* Kui kalur võtab merele kaasa pihlaoksa, siis kaitseb see teda tormis.

Täid, ussid

Täide puhul võetakse kaks pihelgast vitsa, tehakse teise latva auk, pannakse 9 täid sisse, teine vits latvapidi prundiks ja pistetakse nii kerisele, — siis kaovad täid (Vändra). Haiget hammast torgitakse pihelgase horgiga (Ambla).

Umbes niisama tehakse, kui piimal ussid sees: puuritakse pihelgasse auk, topitakse 9 ussi auku, suletakse augu suu ja visatakse põlevasse ahju (Tõstamaa).

Ussidegi kaotamiseks tarvitatakse pihelgast vitsa. Kuskil kippunud ussid tuppa. Mindud targa juurde abi otsima. Tark õpetanud: Peksa tuppa tulevat ussi nii valusasti kui last pekstakse ja ütle: Uss, vii teistele ussidele käsku, et nad ei tohi majasse tulla, — muidu saavad samasuguse nahatäie! Targa õpetuse järele tehes kadunud ussid.

Pihlakast

Sõna “pihlakas” ise on tõenäoliselt soome-ugri algkeelest pärit. Eesti keele murdes on sellel puul mitmeid nimekujusid.

 

Mõistatused

Pimedane pihlapuu, üle õue õitsepuu, lähen lookas üle maa, kätte keegi mind ei saa? Vikerkaar
Pikk vits pihlakane, üle välja toomingane? Vikerkaar.
Emand ehib mäe peal, punased pärlid kaelas? Pihlakas


Loe veel pihlakast

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0003/pihlakas.html
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0009/pihl.html
http://www2.archimedes.ee/noorteadlased/06_Poim.htm
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0005/pihlakas.html

Bakalaureusetöö pihlakast – mõistatused
http://www.ut.ee/folk/library/BA_Klaus.pdf

http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_vana_usk/IX._Puud_ja_taimed

Pihlaka raviretseptid

http://maaleht.delfi.ee/news/tarbija/retseptid/pihlakas-koduhaldjas-iidne-toidu-ja-ravimtaim.d?id=23959969
http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/pihlakas-suure-vaega-vaartuslik-ravimtaim#.UzFCwfl_sxM
http://www.rodoaed.ee/pihlakas-ravimtaimena-sugisene-vitamiinipomm/

Mida teha pihlakamarjaest

http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-1644/Mida-kasulikku-saab-teha-pihlakamarjadega-

Advertisements

One response to “Pihlakas on nõiapuu

  1. […] rohkem huvi, võib lisa lugeda siit ja siit. Viimase viidatud lehe lõpus on omakorda mitmeid viiteid […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: